Kaks kümnendit tagasi saatis nimekas taani suguvõsa oma noore võsu Eestisse karastuma. Noormees leidis siin oma tõelise kutsumuse, mille puhusid lõplikult lõkkele kaks kuritegu.
Topeltröövitud. Milline Innustus!
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
14. oktoober 2012, 12:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teda rööviti 2008. aasta aprillikuu jahedal varahommikul kella viie ajal.
Rööviti noaga.
Kui siin tegelikult midagi ootamatut on, siis see, mis juhtus pärast röövi.
Taani kunstnik Harald Havsteen-Mikkelsen (37), keda on inspireerinud kuritegude ohvriks langemine ning kelle eluteel on just Eesti mänginud määravat rolli, mäletab toda juhtumit nii:
«Tulin Kopenhaagenis baarist ja kuulsin ebaühtlaseid samme.
Jäin seisma, et too inimene mööda lasta. Järsku pani noor aafrika-araablane selja tagant ühe käe minu rinnale, surus noa kõrile ja talutas mu üle tee sisehoovi, kus ootas suurt kasvu araablane. Seejärel tõukasid nad mind hoone kangialusesse, kus nõudsid minu pangakaarti ja selle koodi. Suur araablane lahkus ning ma jäin koos noaga noormehega kahekesi.
Hakkasime vestlema. Ütlesin talle, et olen hirmus närvis, ta vastas, et võtaksin lõdvalt, sest tema on rahumeelsem, too teine tüüp aga vägivaldsem. Seejärel küsisin, kas ta koolis käib. Ta vastas, et jah. Siis ütlesin midagi umbes sellist, et niisugust elu jätkates nabitakse ta ühel päeval kinni, ja mingu parem tööle. Tal paistis olevat empaatiavõimet, sest hakkasin end tema seltsis hästi tundma. Veetsime koos umbes pool tundi. Siis ütles ta, et võin minna.
Ta palus vabandust, ütles, et peab mind kenaks kutiks ning oleks parema meelega valinud ohvriks kellegi teise.»
Havsteen-Mikkelsen avastas endale üllatuseks, et tal tekkis Stockholmi sündroom: ta ei olnudki röövijate peale vihane, vaid pigem tänulik. Tänulik selle eest, et nood võinuks teda sootuks jõhkramalt kohelda – ent ei teinud seda.
Too intsident avas tema elus uue peatüki. Aga et too peatükk võinuks üldse avaneda, tuli mängu see, mis oli juhtunud temaga Eestis poolteist kümnendit varem.
Külmal maal surmasuus
Tallinna ringkonnakohtu kohtunik Ülle Jänes mäletab seda, kuidas 1992. aasta sügisel sattus tema ja nimeka psühhiaatri Valdur Jänese juurde Õismäele neljatoalisesse korterisse üks taani poiss, järgmiselt.
«Mu sõbranna tütar läks vahetusõpilasena Ameerikasse. Aga ta ei saanud ise vahetusõpilasi vastu võtta, sest lõpetas parajasti maja ehitamist ja kolis korterist välja. Ta palus, kas mina ei saaks võtta.
Ütlesin, et mis seal ikka. Meil oli poeg kevadel keskkooli lõpetanud ja plaanis nagunii kaitseväkke minna, nii et tema tuba jäi vabaks.»
Sedasi sai 16-aastasest Harald Havsteen-Mikkelsenist esimesi taasvabasse Eestisse läänest saabunud vahetusõpilasi.
«Ta vanemad käisid meil külas,» meenutab Jänes. «Haraldi ema rääkis, et poiss on memmekas ja nad saadavad ta endisse NSV Liitu karastuma.»
Tõesti või? «No päris seda ta ei öelnud,» tunnistab Jänes naeruga, «aga seda ta mõtles.»
Mikkelsen mäletab Eestisse sattumist üksjagu teisiti.
Tõsi on see, et kuulsusrikkas suguvõsas tegid paljud talle silmad ette. Tema vanavanaisa, polaaruurija Ejnar Mikkelsen jäi sajand tagasi Gröönimaa lähedal kadunuks.
Tegelikult veetis ta kaks karmi talve enda ehitatud primitiivses hurtsikus, kuni Norra vaalapüügilaev ta lõpuks päästis. 1920. aastate algul külastas ta Eestit ning avaldas hinnatud kirjamehena kodumaa ajalehtedes Eesti elust mitu lugu.
Harald Mikkelseni tädi Rosie Boycott sai 1990. aastatel Briti soliidse päevalehe The Independent peatoimetajaks. Mitte ükski naine polnud Inglismaa ajakirjanduses varem nii kõrgele kohale tõusnud.
Mikkelsen mäletab, et tahtis minna vahetusõpilasena Ameerikasse või Austraaliasse. Aga siis nägi lehes teadet, et saab minna ka Eestisse – ja muutis oma plaane. Miks, seda ei oska ta tagantjärele põhjendadagi.
Tunnistab vaid: «See ei olnud ratsionaalne valik. Palju vahvam oleks ju olnud Californias surfata.» Mõtleb pisut ja lisab: «Võib-olla vaatasin Eestile romantiliselt, et siin on midagi teistsugust.»
Ei, Eesti tollased olud teda ei šokeerinud, kinnitab Mikkelsen. Ta oli näinud pilte Lasnamäest ning teadis, mis teda ees ootab. Küll aga olid heitunud tema vanavanemad.
«Vanavanemad kirjutasid talle ahastavaid kirju,» mäletab Jänes, «et kas tal ikka süüa on ja ega külm ei ole. Ta luges neid kirju meile vahel ette ning naeris, et küll nad ikka muretsevad...»
Pealetung Venemaalt
Kolm kuud käis Mikkelsen Tallinna 21. koolis. Aga võõras eesti keel, samuti monotoonsele kordamisele tuginev Eesti õppesüsteem sundisid kooli vahetama. Hoolimata sellest, et ta polnud eales kunstiga tegelenud, läks ta kunstikallakuga Pelgulinna gümnaasiumi, kus veetis enamiku päevadest joonistades ja maalides.
«Ta oli unikaalse visuaalse maailmanägemisega noormees,» kinnitab tollane kunstiõpetaja Urmas Kaldaru, nüüdne Tallinna linnadisainer. «Temas oli varjatud kujul nii sisemine sära, suur soov õppida kunsti kui ka kohmetus ning esialgne oskamatus oma soovi teostada. Tema areng oli silmanähtav ja see toimus tundidega.»
Nii avastaski Mikkelsen Eestis elades endas kunstnikusoone. Hiljem õppis ta kunsti Inglismaal ja Taanis, riputas oma tööd veebis kodulehele – kuni langes seal kaks aastat tagasi varguse ohvriks.
Ühel halval päeval muutus Mikkelseni veebileht haraldhavsteen.com venekeelseks ning tema tööde asemele ilmus teiste kunstnike looming, peamiselt maastikumaalid ja portreed.
Aga kõige kohal ripub endiselt Mikkelseni foto ning kiri, et tegemist on taani kunstniku Harald Havsteeni lehega.
Tjah, eks väike süü juhtunus lasu Mikkelsenil endalgi: ta oli domeeni eest maksmisega hiljaks jäänud. Sedasi ei jäänud ka Taani politseil, kellele Mikkelsen juhtunust teada andis, üle muud kui käsi laiutada – tema veebilehe ülevõtja pole teinud midagi sellist, mille eest ta liistule tõmmata.
Kohtuasja algatamine, lisas politsei, võtaks rahvusvahelised mõõtmed ning läheks kõvasti maksma.
Kogu juhtumi tegi Mikkelseni silmis eriti kummaliseks asjaolu, et ta ei suutnud leida ühtki arukat põhjust, miks peaks Moskvas registreeritud domeeni omanik vajama tema süütut lehekülge – kasumit ta sealt ju ei teeni.
Väikse otsingu tulemusena õnnestus tal veebis leida mees, kes oli tema lehekülje üle võtnud. Aga on see ikka päriselt see inimene, tabas teda kahtlus. Asi tundus imelik, sest tolle nimele kuulus ka näiteks India kristliku sekti, karvadeta kasside ja puhastusfirma leht.
Sedasi on Mikkelsen surunud endas maha vähimagi soovi oma identiteedi vargaga ühendust võtta. «Ta ei kasuta ju minu nimega lehte illegaalseks äriks,» põhjendab ta. «Kui temaga suhtlema hakkaksin, muutuks kogu lugu reaalseks – kes teab, mis sealt veel välja tuleb...»
Mikkelsen reageeris kentsakale olukorrale, nagu loomeinimesele kohane. Kuidas täpsemalt, seda saab näha Tallinna teletornis. Möödunud nädalal avas ta seal näituse «Kümme vale moodust, kuidas lahendada identiteedivargust».
Teletorni programmijuht Tanel Tsirgu mäletab, et kui ta kevadel Mikkelseni juhtumist kuulis ning tema sovetlikule plakatikunstile viitavaid pilte nägi, ei jäänud kahtlustki, et need tööd tuleb Tallinna tuua.
«See on iseenesest paeluv ja põnev lugu, kuidas tema identiteet üle võeti,» tunnistab Tsirgu. «Mäletan, et vaatasin ühte tema tööd, kus robustselt öeldes oli mees noaga – ja sain aru, et identiteedirööv käibki ühe ööga, äkiliselt.»
Röövist romaanini
Ühtäkki, tänu kurioossele saatusele, on Havsteen-Mikkelsenist saanud nõutud esineja üle Euroopa. Nädala eest sõitis ta Tallinnast Amsterdami esinema suurel privaatsusteemalisel konverentsil.
Neli aastat tagasi kangialuses juhtunu innustas Mikkelseni avama elus sootuks uue peatüki – panema end proovile kirjanikuna.
Eelmisel kuul ilmus pangakaardiröövist ajendatult tema satiiriline esikromaan «Svagpisser» (slängisõna, otsetõlkes: nõrk pissija), millele Taani nimekamaid lehti Jyllands-Posten andis kuuepalliskaalal neli punkti.
Aga kui suurt kahju araablased talle tookord tekitasid?
«Mitte mingisugust,» kinnitab Mikkelsen. Talt polnud lihtsalt midagi võtta.