Kuigi politsei tunnistab, et ei saa ohtralt leviva küberkiusamise vastu suurt midagi ette võtta, kuna tegu pole süüteoga, ei pea justiitsministeerium selle süüteokoosseisu seadustes kirja panemist vajalikuks.
Ministeerium ei kavatse küberkiusamist süüteoks muuta
«Justiitsministeerium leiab, et tegemist ei ole mitte kriminaalpoliitilise, vaid sotsiaalse probleemiga. Kõiki selliseid probleeme ei ole võimalik lahendada karistusõiguslike meetmetega ning karistusähvarduse kehtestamisega,» ütles Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu Postimehele.
Ta lisas, et kuna tegemist on enamasti alaealiste isikutega, siis eesmärk saa alati olla nende karistamine, vaid leida tuleb muud meetmed probleemi lahendamiseks ning selliste juhtumite edaspidiseks ärahoidmiseks.
Künnapu kordas, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole küberkiusamine või kiusamine kui selline süütegu. Juhul, kui aga isik leiab, et teda on solvatud, tema au teotatud, või rikutud tema eraelu puutumatust, on tal õigus pöörduda tsiviilkorras kohtusse ning nõuda kahju tekitava tegevuse lõpetamist ning juba tekitatud kahju, sealhulgas moraalse kahju hüvitamist.
«Juhul, kui aga kiusamine seisneb kehalises väärkohtlemises, siis on tegemist kuriteoga. Samuti on tegemist kuriteoga, kui isik kasutab ebaseaduslikult teise isiku identiteeti,» meenutas Künnapu.
Politsei saab teateid küberkiusamisest üle päeva, kuid ei saa süüdlaste karistamiseks midagi ette võtta, sest eraldi küberkiusamise süüteokoosseisu pole olemas. Seejuures kinnitas veebikonstaabel Maarja Punak, et kiusajad pole mitte alati noored, vaid ka tülli pööranud täiskasvanud.