70 uut Eesti kodanikku – kes nad on?

«1 294 236 inimest - võrreldes teiste Euroopa riikidega on meid ikka väga vähe. Seda enam on oluline, et valdav osa Eestis elavatest inimestest saaks osaleda riigi ülesehitamisel,» sõnas peaminister Andrus Ansip täna riigikogus, mõned minutid enne seda, kui andis kodakondsustunnistused 70-le naturalisatsiooni korras kodanikuks tunnistatud inimesele.

Fotoaparaadid plõksuvad. Siin-seal mõni eakam ema kiikab üle istujate peade, et näha tütre kõndi parketil. Soe käepigistus saadud, antakse näppu tulipunane roos, marmorplaadil sinimustvalge ning tugevate kaantega mapp, sees kodanikutunnistus ja pisike infoteatmik pealkirjaga «Riigikogu A ja B». Tunnustav õlalepatsutus ja kiidusõnad lähedastelt - valdavalt vene, aga ka muudes kodustes keeltes. Nii antakse kodakondsustunnistusi pidulikult üle juba 2008. aastast.

Indiast pärit noored mehed Charnjit Moudgil ja Vivek Sinha paistavad tänavuses seltskonnas silma. Kui nad riigikogu konverentsisaalis liiguvad, on neis on midagi eestlaslikult sundimatut ja krambivaba. Eesti keelt räägivad mehed vaikselt, aga kindlalt.  

«Võtab kaua aega, aga ei ole keeruline,» vastavad nad nagu ühest suust küsimusele, kui palju tuli neil kodakondsuse saamiseks vaeva näha.

Imestada pole midagi, sest Sindha elab Eestis juba kümme aastat. Mees sattus Eestisse pärast seda, kui tutvus oma eestlannast abikaasaga internetis. Siin lõpetas ta IT Kolledži ja töötab nüüd Swedbanki IT-osakonnas analüütikuna.

Üheksandat aastat Eestis elav Mougdil peab aga Tallinnas suveniiripoodi, töötas varem Nokia heaks, aga nüüd keskendub perele. Eestlannast naine mehe tunnistuse kätteandmisele tulla ei saanud, kuna on väikese lapsega kodus. Mõlemal mehel on keeleeksamid juba aastaid tagasi läbitud ja tunnistuse saamine oli vaid vormistamise küsimus.

Šoti kilt ja Eesti kodakondsus

Palavaima aplausi teenis kohalviibijatelt aga siinses meedias varem «Eesti šotlaseks» nimetatud hallipäine Chris McLean, kes saabus tunnistuse vastuvõtmisele väärikas Šoti kildis, nagu austusavaldusena oma sünnimaale.

Mitte kaua pärast seda, kui McLean 1993. aastal juhuslikult Eestisse siinse koondise ja Šotimaa vahelist mängu vaatama sõitis, otsustas ta end selle maaga pikemalt siduda. Ta töötas Eesti Välisinvesteeringute Agentuuris, sõlmis suhteid Eesti ja sünnimaa vahel, abistas siinset sotsiaalministeeriumi, haigekassat ning loomulikult Šoti jalgpallikoondist, kui viimane Eesti murul kohtumisi pidas.

«Ma olen siin elanud ligi 18 aastat,» põhjendas McLean otsust Eesti kodakondsus võtta. «Otsustasin, et on aeg – ma jään siia elu lõpuni. Minu naine Maire on eestlane ja minu lapsed on eestlased, meie kodune keel on eesti keel. Ja ma tahtsin õigust hääletada riigikogu valimistel. Nüüd ma saan seda,» ütles mees rõõmsal meelel.  

McLean tunnistas, et väited Eesti kodakondsuse saamise keerukusest on müüt. «Keeleeksam oli päris lihtne. Ainult 60 protsenti oli vaja, mina sain 90 protsenti ja põhiseaduse eksamil sain 100 protsenti, sest ma olen seda lugenud,» naeris juristiharidusega McLean.

Hoopis Briti kodakondsusest loobumine oli tõeline proovikivi. «Protsess oli pikk, bürokraatlik ja hind oli nii kõrge. Näiteks Eesti kodakondsuse saamiseks ma maksin 12 eurot, aga selleks, et loobuda Briti kodakondsusest, kolmsada. Kuigi mõned minu sõbrad, kes on välismaalased, küsisid, et kuidas sa saad seda teha - loobuda Briti kodakondsusest? Aga mul oli hea alibi – tegelikult ma ei ole britt, ma olen šotlane!» rõkkas mees.

Tõrvatilk meepotis

Mitte kõik uute kodanike lood pole nii pilvitud. Kuidas ka ei kuulaks, on täna lille ja kodakondsustunnistusega pärjatud vene rahvusest kodanike jutus teatud nukker varjund. Võib-olla on see teatud ülekohtust, võib-olla aastatega kujunenud kummalisest kaksikidentiteedist, mis käes hoitavat tunnistust vastakate tunneteta hinnata ei lase.   

«Olen üheaastasest saadik juba siin,» räägib Siberis sündinud ja praegu Jüris elav Svetlana Saun. Keskealine naine pihib, et kodakondsust polnud väikeste laste kõrvalt lihtsalt aega teha. «Ma ei ütleks, et see oli liiga raske, lihtsalt peab lugema ja natuke peaga mõtlema, siis tuleb välja. Paar aastat läks aega. Kaks korda käisin kodakondsust tegemas,» meenutab ta.

Sarnased lood on varuks mitmel vene noorel, kes sündinud Eestis, aga kogu oma elu elanud siinse kodakondsuseta. Uhked enda saavutuse üle on nad kahtlemata, aga kas ka rõõmsad oma olukorra üle, on iseküsimus.