«Need tüübid olid umbes 35–45-aastased. Mõnel olid õllekõhud. Kogenud veteranid. Me vaatasime neid aukartusega.» Nii kirjeldab üks Leedu sõdur kohtumist Uus-Meremaa SASi ja Austraalia SASRi eriväelastega. Kohtumine, mida ta meenutab oma hiljuti ilmunud raamatus, leidis aset 2002. aastal LITSOFi esimese missiooni ajal.
Kümme aastat hiljem võitlevad Leedu eriväelased jätkuvalt Afganistanis. SOP – Specialiųjų operacijų pajėgos – on 2008. aastast eraldiseisev väeliik. Osa selle võitlejaid kutsutakse ka žaliukai – sõjajärgsete metsavendade järgi, kelle pärandi üle LITSOF väga uhke on.
Eriväelased on kaitseväe eliit ja seda märkab kohe – Lõuna-Afganistani kohal Chinooki kopteris sõites vaatavad Leedu tavakaitseväelased kaht LITSOFi võitlejat uudishimuga, varjamata eriti aukartust oma pilgus. «Jah, need on need mehed, elitaarne unelmate meeskond, sa näed seda ise,» lubas mulle enne lendu üks sõdur.
Nad näevad välja tõesti hämmastavad: pikad, lihaselised, uutes vormides ning habemepuhmaste ja pikkade sassis juustega.
«Loomulikult on see kohalike naiste võlumiseks,» naeratab üks eriväelane, kui tema ja ta kaaslaste habeme kohta küsida. Neile meeldib sel teemal naljatada, kuid habemel on ka tegelik eesmärk, selgitab ta. Need varjavad identiteeti ja tekitavad kohalike seas rohkem austust. Lisaks hoiab legendi ka pisut stiili, kui vaadata mõne mehe väikest D’Artagnani habet.
Stiil tuleb imidžiga. Ja LITSOFil on see tugev. Kui jõuame vormidesse riietunud Leedu folkmetalansambliga Thundertale Kabuli, näevad nemadki välja nii, et võiksid kogenematule silmale meenutada karme eriväelasi.
«Kas need on teie eriväelased?» päritakse mult uudishimulikult ansambli kohta. «Oo jaa,» otsustan ka naljatada ning osutan Thundertale’i pikkadele metal-muusikute juustele, «vaadake, see on nende uus stiil.»
LITSOFi töö ei ole naljakas. Ametlikult on nende tööks eriluuremissioonid, lahinguoperatsioonid ja pantvangide vabastamise operatsioonid. Ülejäänu on salastatud.
Vähesed on kuulnud, et Leedu erivägedel on Lõuna-Afganistanis omaette väekoondis. See pole enam mitte sümboolne, vaid praktiline hinnang nende oskustele. Eraldi ameeriklastest, ISAFi erivägede otsejuhtimise all teenimine tähendab ka uut vastutuse taset. Leedu lipu all töötab ka braliukai (leedu keeles «väikevennad») – Läti erivägede kontingent.
Lätlased meenutavad leedulastele neid endid aastal 2002. Toona tuli ette nii vigu kui kommunikatsiooniprobleeme. Kuid nüüdseks on see ammu selja taha jäetud. Uus valikusüsteem, väljaõppetehnikad, ülimoodsad relvad ja varustus. Kogemus on teinud LITSOFist first tier’i võitlusjõu. Ühe erivägede ohvitseri väitel on leedulased ISAFi mitteametliku statistika kohaselt koalitsiooni kõige aktiivsem eriüksus Afganistanis.
«Ma ütlen teile ausalt, need mehed on hämmastavad. Kuus operatsiooni nädalas, see tähendab peaaegu operatsioon päevas – muljetavaldav tempo, ma ei saa aru, kuidas nad suudavad,» ütleb USA kolonel, kes esitas isikliku palve pääsemaks teisele missioonile koos LITSOFiga.
Kiire tempo tähendab loomulikult ka ohte, millega seisab silmitsi iga ISAFis teeniv sõjaväelane – tule alla sattumine, isevalmistatud lõhkekehad, suitsiiditerroristid. Kõike seda pole võimalik vältida ja ka LITSOF saab oma osa.
«Plahvatuste laine lihtsalt heitis mu eemale. Šrapnell jäi mu kuulivesti kinni. Vedas, et ma vaid kerge peapõrutuse sain,» meenutab nüüd mehitamata luurelennukitega tegelev eriväelane. Ootamatult jääb ta vaikseks ja ütleb toonil, nagu räägiks saladust: «Aga tead, tundub, nagu kellegi nähtamatu käsi kaitseks meid. Hiljuti tegutsesime koos SEALidega – nemad said pihta, meie mitte, küsimus oli vaid sekundeis.»
Loomulikult poleks vaid õnnele loota sõdureist arukas. Sestap pole ka LITSOFi väljaõpe kergete killast. Igast poolesajast pürgijast pääsevad üksuse füüsilistest ja psühholoogilistest katsetest läbi vaid üksikud.
Need vähesed, kes suudavad kõik tuleproovid läbida, võetakse vastu sõbralikku kogukonda, mis on kui perekond. Kriitikutele ütlevad LITSOFi inimesed: «Mõned on klaviatuuri taga väga vaprad. Las nad tulevad ja proovivad ise.»
Paljud mehed kukuvad läbi juba esimeste katsetega ja seda on sageli raske taluda. Eriti teades, et LITSOFi on pääsenud ka naisi. Neid on kaks, nad pidid läbi tegema samad katsed, mis mehedki, ja nad võitlevad koos meestega Afganistanis.
Autor on Leedu päevalehe Lietuvos rytas välistoimetuse juhataja.