Tänane Postimees Pluss kirjutab põhjalikumalt elust Ruhnu saarel väljaspool hooaega. Püüdsime muuhulgas urgitseda nii ruhnlaste hingeelus, rääkida olmest ja logistikast, kuue õpilasega koolist kui ka kuulsa Ruhnu karu saatusest.
Ruhnul elamine pole lillelastele
17. november 2012, 00:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisiis olime möödunud reedest selle esmaspäevani saarel, mis asub 96 kilomeetri kaugusel nii Riiast kui Pärnust. Lähim on Läti Kolka neem, mis jääb ometi 37 kilomeetri kaugusele.
Praegu elab Ruhnul 45 inimese ringis – vähem kui bussitäis eestlasi peab saama omavahel hakkama tervelt kolm aastaaega. See pole põrmugi lihtne ja nõnda siis ruhnlased armastavad ja vihkavad üksteist korraga – nad ei saa teineteiseta ja hoiavad kokku, ent ses kokkuhoidmises võib olla ka omajagu vägivalda iseenda vastu.
Vallavanem Aare Süntergi on tähele pannud, et kui turismihooajal on ruhnlaste käed-jalad tööd täis, siis kipuvad sügisel-talvel-kevadel pinged üsna kindla reeglipäraga kuhjuma. «Väikestes kohtades ei teki probleemid mitte seetõttu, et ühed inimesed on head ja teised halvad, vaid seepärast, et omavahel saab jutt lihtsalt otsa,» tunnistab ta.
Aga leidub ka imeinimesi, nagu näiteks siin sündinud pensionär Dmitri Riisenberg, sõbrasilmadega mees, kes vist küll kunagi kellegi kohta halba sõna ei ütle. «Hea võta siit kaasa, halvaga saame ise hakkama,» soovitab Dmitri ja tunneb rõõmu 10-eurostest talvesaabastest, mille õde talle lennukiga Pärnust saatis. «Eks see inimene, kes Ruhnul elab, peab ikka natuke debiilik olema,“ naerab Riisenberg. «Isegi kihnlane ütleb, et na kaugel elate.»