Tänavu pakkusid 1. klassi katsed õpetajatele meeldiva üllatuse – varasemate aastatega võrreldes oli sisseastujate seas rohkem tarku ja tublisid poisse.
Katseralli esimesse klassi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seitsmeaastase tarmuka olemisega Mia Marta Ruusi vanemad võivad kergendatult ohata – tüdruk jäi Tallinna Prantsuse lütseumi tihedale sisseastumissõelale ja ootab nüüd suure põnevusega, millal saaks juba 1. klassi minna. «Sain sisse, sest ma ei teinud ühtegi viga,» vuristab tüdruk enesekindlalt.
Tema päevad on juba praegu tegemist täis, sest lisaks lasteaiale käib Mia Marta eelkoolis ja laulab Lasteekraani laulustuudios. Aga üle kõige meeldib talle entsüklopeediaid uurida.
Sama kooli 1. klassis hakkab õppima ka muusikute Ithaka Maria ja Tomi Rahula tütar Agathe Vega. Isa-ema jutu järgi lähtusid nad kooli valides lapse loomusest – talle sobivat lütseumi õppetöö korraldus, selle kooli vaimsus ja keeled.
«Enne koolikatseid jälgisime Agathe Vega tegemisi mõnevõrra põhjalikumalt,» räägib ema.
«Põhitähelepanu pöörasime režiimile – et unerütm oleks paigas ja laps saaks piisavalt õues hullata.» Samuti kontrolliti tavalisest rohkem Agathe Vega eelkoolitükke, tehti etteütlusi ja lahendati matemaatikaülesandeid. Alternatiivina lütseumile kaalusid vanemad reaalkooli, Vanalinna hariduskolleegiumi, Tallinna muusikakeskkooli ja 21. kooli.
Tihe konkursisõel. Sisseastumisralli nn eliitkoolidesse käib täistuuridel, kuid mitmel pool on tulemused juba teada. Nii võivad lisaks Tallinna Prantsuse lütseumile rahulikuma rütmi juurde naasta Tartu Miina Härma gümnaasiumi, Gustav Adolfi gümnaasiumi ja Inglise kolledžisse pürgijate pered. Katsed on ees Tallinna 21. koolis ja reaalkoolis.
«Tiheda konkursiga peab arvestama,» nendib Miina Härma gümnaasiumi õppealajuhataja Mari Maimre. «Meil kandideeris sel aastal kümme last rohkem kui mullu. Kahe klassi peale võtsime vastu 48 last, tahtjaid oli 172.»
Inglise kolledžisse laekus 366 avaldust, vastu võeti 56 last. Prantsuse lütseumi pääses 32 poissi ja 32 tüdrukut.
Maimre sõnul on seekord põhjust rõõmustamiseks küll ja küll. Nimelt jäi üle hulga aja vastuvõtusõelale palju poisse. «Võtsime seekord vastu 22 poissi ja 26 tüdrukut,» räägib Maimre arve üle kontrollides.
Inglise kolledži õppedirektor Anu Parts räägib umbes sama juttu. «Õpetajad ei olnud poiste kiitmisega kitsid,» mainib ta.
Kui Prantsuse lütseum arvestab poiste ja tüdrukute tulemusi erinevalt, siis teistes koolides kehtivad kõigile ühesugused tingimused. Ometi pole mingi saladus, et poisid kipuvad arenema aeglasemalt kui tüdrukud.
Aastaid koolikatseid jälginud Maimrel jagub lastele vaid kiidusõnu. «Mida aasta edasi, seda arukamaks vastused lähevad, hästi erksa mõtlemisega on nad,» kiidab pedagoog. «Põhjust tuleb ilmselt otsida infotehnoloogia kiirest arengust, millega lapsed hämmastavalt kiiresti kaasa lähevad.»
Aga millega siiski peab konkursil osaleja arvestama? Maimre sõnul uuendatakse vastuvõtuteste igal aastal, aga põhimõtted jäävad samaks. Miina Härmas hinnatakse laste loogikat, arvutamist viie piires, kahesilbiliste sõnade kirjutamist, sarnasuse ja erinevuse leidmist piltidel, kahe ühesuguse pildi äratundmist. Samuti ladusat lugemist ja tekstist arusaamist. Ja kuna tegemist on inglise keele süvaõppega kooliga, kontrollitakse, kuidas laps suudab sõna meelde jätta ja seda hääldada.
Kogenud pedagoogide sõnul suudavad nad eristada ka nn drillitud ehk spetsiaalselt katseteks kunstlikult treenitud lapsi. «Sel aastal oli neid vastuvõetute seas ehk üks või kaks. Kõige paremini tuleb see aga muidugi välja siis, kui laps hakkab koolis käima,» tõdeb Maimre.
Alternatiiv eliitkoolile. Kaugeltki mitte kõik vanemad ei taha panna oma last nn eliitkooli. Tõsise olekuga Oskari ema Karin peab kõige olulisemaks turvalisust ja väikseid klasse. Kuigi Oskari vanem vend on käinud just nimelt eliitkoolis, otsustas ema, et teist last ta katsetega ei koorma. «Tegin selle otsuse lapsest lähtuvalt, sest mulle tundub, et ta vajab väiksemat seltskonda ja turvalisemat keskkonda.»
Just seetõttu ei liitunud Oskar koolikatseralliga, vaid läheb sügisel juba armsaks saanud Tartu erakooli. Poiss on käinud seal kolm aastat mängu- ja eelkoolis, tunneb õpetajaid ja maja. Tema pere pole teinud kooliks erilisi ettevalmistusi.
«Me pole ajanud teda sabinasse, et nüüd tulevad katsed ja kool ja sa pead hakkama hoopis teistmoodi elama,» räägib ema. «Erakoolis tuleb küll ka katsed läbi teha, kuid ainult selleks, et aru saada, millisest tasemest lähtuvalt alustada õpetamist. Muudesse katsetesse ei suhtu ma hästi, sest arvan, et neil osalevad lapsed on kõik n-ö etteõpetatud. Kui lapsed oskavad juba enne kooli grammatiliselt õigesti kirjutada, siis tekib küsimus, mida nad 1. klassis teevad. Elu tuleb alustada nii, et me teame, et me saame, mitte et kardame, et me ei saa. Kui lasteaialaps pabistab koolikatsete pärast, siis pole see õige asi.»
Katse asemel õppepäev. Maimre kinnitusel räägitakse ka sisseastumiseksamitega koolides üha vähem katsetest. «Sõna «katse» kõlab mu meelest isegi hirmuäratavalt,» lausub ta. «Mida me ikka siin nende väikeste lastega katsetame, selle asemel räägime nüüd õppepäevadest.»
Pikaajalise õpetajakogemusega Maimre on veendunud: katsetega kool või mitte, vanematepoolne suunamine ja lapse kooliks ettevalmistamine on igal juhul vajalik, sest sel juhul suudab laps kergemini kooliellu sulanduda.