Politsei tegeles mullu ligi 2000 juhtumiga, mille sisuks oli ahistamine, petmine, identiteedi või vara vargus. Kuigi valdav osa kiusamisest langeb endiselt laste arvele, tõi eelmine aasta üllatuse: täiskasvanud pöörduvad veebikonstaabli poole nüüd sagedamini kui lapsed.
Veebikonstaabel Maarja Punak näeb ajatelge selgelt. Mullune noorim ohver oli 8-aastane laps, kellelt telesarja Kättemaksukontor fännilehe administraatoriõigusi lubades peteti välja rahalisi sõnumeid. Punak on tuvastanud viis inimest, kes sarja noore vaatajaskonna pealt teenida üritasid. Neile lisandub hulk lapsi, kelle ajas omavahel tülli Kättemaksukontori kampaania, mis lubab kõige vahvama fännilehe loojale auhinnaks raamatut. Selle saamise nimel blokeeritakse kaaslased, kellega koos leht valmis tehti.
Isiklikest ebasümpaatiatest areneb järgmine tasand siis, kui mängu tuleb seksuaalsus.
«Neljandas klassis toimub juba teadlik küberkiusamine,» nendib Punak. Populaarsemaid viise selleks on homoteemalised pilaleheküljed, kuhu sisestatakse kiusatava nimi. Seejärel saab jagada linki, millel näeb kiusatava nime hüüdmise saatel videot kahe mehe suguaktist.
Juhtumeid on palju, kus laps on kannatanud kaks-kolm kuud täieliku terrori all ilma olukorrast rääkimata. Ohvrid on ahastuses ja loodavad, et abi on kiire, aga nii see ei käi.
Umbes 3.-5. klassist hakkavad lapsed ise tegema ülesvõtteid ja kiusamisohuks muutub mobiiltelefon. Ühes Lõuna-Eesti koolis toimus 2011. aasta sügisel juhtum, kus noormees salvestas duširuumis mobiilivideo alasti kaaslasest ja lasi selle kaaslaste seas levima. Mõni päev pärast seda, kui juhtkond olukorra lahendas, maksis ohver kiusajale kätte sama relvaga, avaldades samuti ülesvõtted.
Enda alastipildid tehakse ise
Lõviosa varateismelistest tüdrukutest teeb siivutud pildid endast tegelikult ise. «Neil on sõbrannaga tore olla ja mõni pilt on vallatu,» kirjeldab Punak seda, kuidas alla 14aastased toodavad seaduse mõttes keelatud materjali. Eelmise aasta lõpust pärineb juhtum, kui seltskond noori mehi sai tütarlapse katki läinud telefonist kätte tema nappides riietes tehtud pildid ja alles konstaabli kõne sundis need kustutama.
Ülesvõtetega šantažeerimine pole ainus meetod. «Minu poole on pöördunud lapsed, kes saavad näiteks päevas 100 kõnet,» kirjeldas Punak. Kui helistaja ei ähvarda ega tekita kiusatavale kahju, on raske midagi peale numbrivahetuse või tsiviikohtutee ette võtta.
Avalikkusse jõuavad enamasti alles vägivaldsed juhtumid. «Tüdrukute eriline julmus on see, mis ehmatab. Kui ma näen, kuidas 13-14 aastased tüdrukud kasutavad metallnukke, et üht klassiõde peksta, lohistavad juukseid pidi mööda pori. Videos on näha, et täiskasvanud inimesed kõnnivad eemal, aga ei sekku,» kirjeldas Punak hinge läinud kiusuvideot.
«Juhtumeid on palju, kus laps on kannatanud kaks-kolm kuud täieliku terrori all ilma olukorrast rääkimata. Ohvrid on ahastuses ja loodavad, et abi on kiire – et ma lähen ja võtan Facebookist pildi ära või Youtubest video maha, aga nii see ei käi.»
Imerohi puudub
Suurte korporatsioonide otsekontakte politseil pole. Veebikonstaabel teeb avalduse küberruumis ilmunud kiusuülesvõtetest või libakontost nagu tavainimenegi – vastavat vormi kasutades. Kirjale reageeritakse varmamalt, kui ülesvõte on vägivaldne või pornograafiline, aga on ka rida piiripealseid juhtumeid. Näiteks on keeruline veenda välismaa teenusepakkujat, et inimese pealtnäha sündsate piltide taga on tegelikult kiusamiseks tehtud libakonto.
Viimaste ohvriks satuvad tihti ka õpetajad, kelle puhul Punak näeb kaht äärmust. Esimene ei tea võrgukeskkondade ohtudest ega tema kohta loodud lehtedest midagi. Teine aga usaldab õpilasi liialt ja võimaldab neil näha tema eraelu peensusi näiteks suhtlusvõrgustikes.
Üks viis korratusele piir panna on keelu abil. Tartumaa Lähte Ühisgümnaasium keelas 2011. aastal koolis mobiiltelefonid, direktor Üllar Loksi sõnul lõppes sellega ka kontrollimatu helistamine ja pildistamine tundides. «Kui õpilasel on telefon koolis sisse lülitatud, heliseb või helistab loata, tuleb telefon päeva lõpuni õpetaja kätte tuua. Sama karmid reeglid kehtivad ka õpetajatele.»
Kiusuohvrit tabab abituse- ja häbitunne
Kiusamise juhtumeid uurinud Tallinna ülikooli doktorandi ja Pelgulinna gümnaasiumi arendusjuhi Birgy Lorenzi sõnul näitavad uuringud, et võõrad sageli ei reageeri, kui näevad küberkiusamise ohvrit. Ka ohvrid ei oska abi otsida. Nii pole imestada, et mõned viienda klassi tüdrukud pidasid enda alastifotode ilmsikstulekul korral parimaks valikuks enesetappu.
Laste hulgas naljana algav küberkiusamine ei kao iseenesest, vaid võtab laste täiskasvanuks saades juba jõhkramaid vorme, mida ajendavad seks, rahahimu või sassi läinud suhted, näitab politsei kogemus.
Punaku sõnul on üks drastilisemaid juhtumeid see, kui neiust tehtud alastifoto sai kümne aasta pärast väljapressimise aluseks. «Kui sa minuga ei maga, käima ei hakka või uusi pilte ei saada, siis ma panen need netti. Siin ongi väga keeruline, sest karistusseadustikus tähendab väljapressimine seda, et ma nõuan raha,» selgitab Punak.
Olukord pole lootusetu, sest noorte teadlikkus ohtudest tegelikult kasvab. Kui suhtlusportaali Rate.ee populaarsuse tipul oli olukord intiimpiltide avalikuks tegemisega ahastamapanev, siis Facebookis avaneb märksa tsiviliseeritum vaatepilt, märgib Punak. Tõenäoliselt on põhjus selles, et ka laste vanemad on tänapäeval lastega samade suhtlusportaalide kasutajad ja toimub omamoodi kontroll.
Küberkiusust hoidumiseks on Punakul varuks mitu soovitust. Päevikut ei ega isiklikku blogi ei tasu hoida kõigile loetavana, vaid pigem paberil ja koduseinte vahel. Suhtlusportaalides pole hea mõte jagada koolis aset leidnud päevasündmusi, enese tundeid või ülesvõtteid. Veebist sisseoste tehes tuleks väga valida müüjat ja seda isegi usaldusväärsetes keskkondades.
Põhiline kahju aga sünnib sellest, et enamasti ei järgita aga olulisimat nõuannet: mida varem teave küberkiusamisest politseini jõuab, seda kiiremini pannakse tagajärgedele piir. Küberkiusaja või -pettur astub karistuseta jäädes enamasti järgmise sammu, kas sama või juba järgmise ohvriga.