Kapitalistliku ühiskonna murelapse – majanduskriisi – saabudes otsustasid ema-tütart Eve ja Dionne Niemi pöörduda tagasi leninlikule kursile, keerates oma Tallinnas avatud teater-kohvik-muuseumis KGB aega veerandsada aastat tagasi.
Tere õhtust, lugupeetud kapitalistid!
16. märts 2013, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jäänud truuks nõukogude ideaalidele, õnnestus taidlusteatris kunstilise isetegevusega tegelnud Eve Niemil nakatada stagnatsiooni- ja absurdipisikuga tütar Dionne.
Masu möllas täiega, ning selle asemel et naasta tänasest Eestist veelgi kapitalistlikumasse Soome – seal nad ju varem nüüdseks lahutatud soomlasest perekonnapeaga elasid –, otsustasid ema-tütart Eestile truuks jääda. Õigemini Nõukogude Eestile.
Sest Nõukogude Eestis oli tööl käia igaühe püha kohus ja tööluus vääris alati printsipiaalset hukkamõistu. Ning migrantidesse, kes olid saabunud mujalt pudrumägesid otsima, suhtuti vähemasti Eestis põlgusega.
Nii kehastubki Eve õhtuti miilitsatar Larissaks ja tema tütar meditsiiniõest Imekauniks Vassilissaks, mis sest, et nõukogude aega pole viimane näinudki. Seltsimeesteks kapitalistideks kutsub ta kohvikukülastajaid sellegipoolest.
Sisenedes kohtub tulija esmalt – teisiti poleks ju mõeldavgi – NLKP Keskkomitee peasekretäri, NLKP poliitbüroo esimehe, Nõukogude Liidu kangelase ja Lenini preemia laureaadi seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi kunstiliselt õnnestunud portreega, taustal kõlamas NSVL rahvakunstniku Alla Borissovna Pugatšova haarav levilaul «Miljon helepunast roosi».
Jutukas miilitsatar teeb seejärel nostalgilise ekskursi aega, mida nii mõnigi taga nutab, ning kohvikus asuva muuseumi ekspositsioon on õnneliku sotsialismiajastu meeleolust ja esemetest suisa läbi imbunud.
Sovetiaegne idüll
Kraam on aus: mõned ajastutruud vaatamisväärsused, muu hulgas isegi naiste talvise aluspesu komplektid, ainulaadne nõukogude naise nööbikestega tripihoidja, ja nõukogude laste lutipudeli soojendaja, on hangitud antikvariaatidest või Jaama turult, mõned on aga toonud kohale külastajad ise.
Teose «Avameelselt abielust» eksemplar on – tingituna sotsialistlikust moraalist – lausa raamatukoguköites, leheküljed aga pärit paljundusmasinast, andes sellega väljaandele juurde nii soliidsust kui ka mahukust.
Kindlasti pakub põnevust teinegi tervishoiualane teatmeteos, H. Kahni «Abielu tervishoiust», mis oma silmaringi arendavate detailsete graafikutega on nähtus omaette ning kust leiab must valgel aegumatu mõttetera, et vahekorraks vajab mees kindlasti ka naise juuresolekut.
Miilitsatar Larissa juhib tähelepanu universaalsele imikumütsile, millesarnast ta ise teises klassis kandis. See sobis ühtviisi hästi kõigile, soost olenemata, kui juuksed seoses täide invasiooniga maha ajada tuli.
Muljetavaldaval fotonäitusel saab suurepärase ülevaate nõukogude arhitektuuripärandist ja autoinseneride loomingulistest edusammudest. Persoonidest vaatavad teiste hulgas vastu kangelaslikud suusatähed Raissa Smetanina ja Galina Kulakova. «Kui kuulsite, et nad läksid sellepärast riidu, et Raissa ajas ära Galina habemeajamismasina, siis see ei vasta absoluutselt tõele. Nad leppisid ära, kasutavad koos sama masinat edasi,» jahvatab miilitsatar.
Töökollektiivid, kes miilitsatarile ja meditsiiniõele külla lähevad, istuvad Pealinna salati, rosolje, singirullide ja täidetud munadega kaetud laua taha, valavad endale pitsikese mitte kapitalistlikku rämpsu, vaid Stalini lemmikveini Kindzmaraulit, Riias villitud šampust või limonaadi Kelluke, ning jäävad siis kunstilise isetegevuse ülevaatusel esimest preemiat väärivat sõnakunstnike etteastet vaatama. Muide, noad on ketiga laua külge kinnitatud, et mõni kodanlik element neid kaasa võtta ei saaks.
Mõtte andis majanduskriis
«Ise mõtlesime välja,» ütleb martsipanimaalijana ja legendaarsel lembelaeval Georg Ots kruiisijuhina töötanud Eve Niemi uhkelt, kui Arterile fragment taidlusprogrammist esitatud.
«Oleme ettevõtjad, seega ei saa öelda, et me Nõukogude Liitu kogu hingest armastaksime,» lisab ta tõsinedes. «See on heas mõttes nostalgia, ja mina olen meelelahutaja.
Dionne oli väikese tüdrukuna minuga alati kaasas, kui üritusi läbi viisin. Alguses printsess, siis pioneeritüdruk või inglike – nüüd kasvas ta suureks ja sai meditsiiniõeks. Kui päris suureks kasvab, saab samuti miilitsaks.»
Nagu loo sissejuhatuses öeldud, sai ema-tütre idee tegelikult alguse tänu majanduskriisile. «Meil kummalgi polnud tööd,» tunnistab Eve Niemi. Dionne oli just lõpetanud gümnaasiumi, soomlased aga, kellele Eve peamiselt meelelahutust pakkus, enam massiliselt Tallinna tulla ei tahtnud. «Nad on ju patrioodid, otsustasid raha pigem kodumaale jätta,» teab ta.
Kui varem asus teater-kohvik-muuseum KGB Harju tänaval, siis oktoobris – kuna nõukogude temaatika on populaarsem kui kunagi varem – saabus aeg laieneda, ning nüüd on Viru tänaval nende käsutuses tunduvalt avaramad ruumid.
Pole hullu, et 1990. aastal sündinud Dionne Niemi ei jõudnud nõukaaega näha. Ta ütleb, et tegelikult on inimsugu üritanud ikka ühtmoodi elust rõõmu tunda. «Oli ju ka häid asju,» usub ta. «Võtame või suvised tasuta pioneerilaagrid. Ja elu oli nagu ikka – armastati, abielluti ja saadi lapsi. Kõik ei olnud ju halvasti!»
«Kõige raskem oli leida ajastule sobivat mööblit,» ütleb Dionne. Et mööblitükke leida, osalesid nad internetioksjonitel ning panid lehte ostukuulutusi. Asju leiti ka uuskasutuskeskusest või tuttavate kolikambritest.
«Kõik inimeste heaks, kõik inimeste õnne nimel!» kõlab nõukaaegne loosung siin taas täiesti kohasena. Mis aga põhiline – šveitserile pole sisenemiseks altkäemaksu vaja anda. Selle võib ulatada otse miilitsatarile.