Kirjanik Eric Enno Tamm pidi kasutama vale isikutunnistust, et ajada Hiinas kuulsaima soomlase, marssal Mannerheimi jälgi.
Kanada eestlane Vene salakuulaja jälgedes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toas istus arvutite ees kaks mustas mundris jäise olemisega ohvitseri, kes nägid välja nagu gestaapolased. Üks neist lehitses mu passi, pöörates erilist tähelepanu kaanele, kuhu oli kirjutatud: Eesti Vabariigi pass. «Mis rahvusest te olete?» Mul võttis seest õõnsaks.
Kas ta jõudis märgata, et passis on minu sünnikohana kirjas Kanada? Või nägi arvutis mu nime mustas nimekirjas? «Olen eestlane.» Lugesin üles kõik kolm Balti riiki ja üritasin näppude abil näidata nende paiknemist maakaardil, pöidla ja nimetissõrme vaheline ala etendamas Soome lahte ja pöidlaküüs Eestit. Piirivalvur kortsutas mu esitluse peale kulmu ja viipas siis käega: võid minna. Olin lipsanud tagauksest Hiinasse!
Nii kirjeldab oma äsja ilmunud raamatus «Suur seiklus Mannerheimi jälgedes» Eesti juurtega Kanada kirjanik ja ajakirjanik Eric Enno Tamm oma saabumist Hiina Rahvavabariiki retkel, mille ta võttis ette Vene ohvitseri, hilisema Soome riigihoidja ja presidendi Carl Gustav Emil Mannerheimi (1867–1951) eeskujul.
Reisijuhina olid tal kaasas Mannerheimi saja aasta tagused mälestused, etnograafiaalased ja sõjalised ettekanded. Mannerheimil kulus reisile kaks aastat, Tammel seitse kuud. Mannerheim liikus Hiinas ringi ratsa (naastes Moskvasse Siberi rongiga), Tamm veetis hobuse seljas vaid kuus päeva, eelistades muul ajal tänapäevasemaid liiklusvahendeid.
Kummagi mehe ettevõtmine oli aga ühtviisi täis riske, ja mõlemad kasutasid selle käigus vale isikutunnistust. Mannerheim esines Rootsi alamana, Tamm, kellele Kanada kodakondsuse tõttu keelduti mitu korda andmast Hiina viisat, sai selle lõpuks ühe Põhjamaa riigi saatkonnast, ja siis juba Eesti passi.
Esines keeleteadlasena
Mannerheim, kes 1904–1905 osales Vene armee ohvitserina Vene-Jaapani sõjas, suundus 1906. aasta kevadel mööda Siiditeed Kesk-Aasiasse ja hiljem Hiinasse prantsuse teadusliku ekspeditsiooni koosseisus. Kohapeal esines ta keeleteadlasena, kuid tema tegelik eesmärk oli koguda tsaaririigi huvides sõjalist, poliitilist ja majanduslikku teavet.
Tamme raamatus on tema ja Mannerheimi muljed põimunud, vaatab ju kirjanik kõike ümbritsevat läbi enda ja samas Soome marssali silmade. Huvi kõigi aegade suure soomlase – sellise nimetuse sai Mannerheim 2004. aastal korraldatud rahvahääletusel – vastu tekkis Tammel juba lapsepõlves tänu Teise maailmasõja lõpus Eestist lahkunud isale, kes pidas Mannerheimi Soome iseseisvuse päästjaks.
Marssali rollist Vene salakuulajana kuulis Eric Enno Tamm 2000. aastal oma Soome sõbralt Anssi Kullbergilt, kellel tekkiski mõte võtta ette reis Hiinasse Mannerheimi jälgedes. 2006. aastal, kui puhkes sõda Iisraeli ja Liibanoni vahel, töötas Kullberg aga diplomaadina Damaskuses ega saanud ennast töölt vabaks, mistõttu Tamm võttis seikluse ette üksinda. Kahekesi oleks ehk kõik kukkunud välja teisiti, nagu ka Tamme kirjutatud raamat. Järgnevas katkendis kirjeldab autor ööd Türkmenistani migratsiooniameti kontoris.
Olin sipelgatest puretud ja lõpmata väsinud, kui püüdsin kontorisohva nurgas tukastada. Kolm tundi hiljem ärkasin selle peale, et päike paistis mulle otse silma. Ja taas pidin vastama ametnike küsimustele: Kust te pärit olete? Mida te siin teete? Miks nii hilja väljas olite?
Tamme süü seisnes selles, et ta oli rikkunud välismaalastele kehtestatud keeldu mitte liikuda saatjata ringi pärast kella 23. Arestikambris istumisest ei õnnestunud tal pääseda ka Usbekistanis.
Mitte mingi «püha lehm»
Hiinas nägi Tamm, kuidas sealne keskvõim surub alla vana kultuuripärandit ja rahvusvähemusi. Mannerheim oli kogenud sellist suundumust juba sada aastat varem. Tammele hakkas silma, et hiina meeste hulgas on väga levinud tubakapruukimine, Mannerheim oli aga märganud ohtrat oopiumisuitsetamist.
Tamme raamatu ilmumine soome keeles näitab taas, et marssal Mannerheim ja tema roll ajaloos pakub soomlastele jätkuvalt huvi. Suurtele teenetele vaatamata pole tema näol tegu n-ö püha lehmaga – näiteks valmis soomlastel endal mõni aasta tagasi animafilm «Uraali liblikas», kus Mannerheimi (kes muu hulgas oli ka entomoloog) kujutati homona, kellel oli suhe ta oma teenriga.
Ja alles hiljuti kajastas meedia üsna laialdaselt filmi «Soome marssal», kus peategelast mängis Kenya näitleja. Idee teha film Mannerheimist Aafrikas, kaasates kohalikke elanikke, pärines küll Eesti produtsendilt Ken Saanilt, kuid suurt osa linateose valmimise juures etendas ka tema Soome Yleisraadio kolleeg Erkko Lyytinen.
1970.–1980. aastatel aga leidus soometunud Soomes vähe neid, kes julgesid avalikult Mannerheimile poolehoidu väljendada, pigem kujutati teda ennekõike Soome kodusõja peatimukana. Juhtis ju tollane Soome Vabariigi sõjaväe ülemjuhataja Mannerheim kohalikku valgete armeed võitluses punaste ja neid toetanud bolševike vastu.
Eestlastele on Mannerheim tuntud kasvõi Tallinnas Mere puiesteel tegutseva temanimelise restorani tõttu. Võib-olla loodetakse niiviisi peibutada linna külastavaid soomlasi, võib-olla just kohalikke …