Politsei otsib või leiab aastas nn jooksust üles sadu lapsi, enamasti teismelisi, annab nad üle lapsevanemaile, aga mõne vanemaid ei õnnestu kätte saada või pole kodused elutingimused laste jaoks turvalised ning need lapsed viiakse turvakodusse.
Politsei leiab igal aastal sadu hulkuvaid lapsi
5. aprill 2013, 00:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mind sõidutas politseiauto!» teatas viieaastane tüdrukuke, kui politsei oli ta ohtlikust kodust Tallinna Lilleküla turvakodusse viinud. Võimalik, et see oli esimene kord, kui ta tundis, et talle keegi täiskasvanu tõesti tähelepanu osutas.
Möödunud aastal viis politsei üle Eesti turvakodudesse 219 last. Nende seas oli lapsi, kes olid kaasa viidud lapse jaoks ohtlikust kodust, nagu näiteks hiljuti üks imik Ida-Virumaal, kelle politseinikud leidsid keset ööd purjutavate vanemate keskelt põrandalt mähkmeteta ukerdamast. Aga turvakodudesse jõuavad ka paljud neist sadadest teismelistest, kes on kodust jooksus.
Midagi peab kodus valesti olema, kui laps ei taha kodus olla, on nii noorsoopolitseinikud kui ka turvakodude töötajad kindlad. Isegi, kui esialgu tundub, et teismeline tahab niisama huvi pärast sõprade-tuttavate juurde kas või teise Eesti otsa külla minna. Lähemalt uurides selgub enamasti, et midagi on kodus, peresuhetes lahti, et lapsest ei hoolita, ta ei saa piisavalt tähelepanu või nõuavad vanemad lapselt liiga palju ja laps ei julge koju minna.
Lapsele, kes on turvakodusse sattunud, peab vanem ise järele tulema – üksi ei lasta ühtegi last turvakodust minema. Lilleküla turvakodu juhataja Tiina Simson meenutas, kuidas üks arstist ema oli telefonis teatanud, et ta on ju Soomes arst ja ei saa ometi oma teismelisele lapsele järele tulla. «Laske ta välja ja läheb ise koju!» oli ema teatanud. «Ja mõni mõtlebki, et kui lapsel on korterivõtmed ja krediitkaart, et sellest piisab lapse kasvatamiseks!» kerkisid Simsoni kulmud hämmastusest kõrgele. «Selle arsti juhtumi puhul tuli üks peretuttav lapsele järele,» lisas ta.
On ka lugusid, kus lapsevanem on oma teismelisega nii tõsises konfliktis, et ei lase ise last koju. «Võtke ja tehke temaga midagi!» – ka niisugust lauset on politseinikud ja lastekaitsjad kuulnud. On juhtumeid, kus lahutanud lapsevanemad ei võitle mitte selle nimel, kes lapse hooldusõiguse endale saab, vaid kes tülika teismelise enda juurde soostub võtma.
Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja Tarmo Miilitsa sõnul on nn korralikel vanematel sageli valehäbi, ei juleta abi otsida, kui suhted teismelisega ülepea kasvavad.
Ahvatlev internetisuhtlus
Viimastel aastatel üha tavalisem on, et lapsed leiavad uusi tuttavaid interneti suhtlusvõrgustikest ja edasi tahetakse ühel hetkel uute sõpradega ka päriselt kokku saada - lootuses leida lähedust ja mõistmist või lihtsalt koos lõbusasti aega veeta. Üldjuhul ei veedeta aega kusagil tänaval, vaid ikka on mõni teismeline või varatäiskasvanu, kelle vanemad on välismaal tööl või on mõni koht, kus omaette, täiskasvanute järelevalveta olla.
Internetist oli alguse saanud ka äsjane ülitraagiliselt lõppenud lugu Tamsalus.
Politseiameti korrakaitsepolitseiosakonna juhtivspetsialist noorsootöö alal Pille Luiga rääkis üht teist hiljutist lugu, mis õnneks lõppes hästi. Teismelised tüdrukud otsustasid sõita külla endast vanemale noormehele, kellega olid interneti suhtlusvõrgustikus tutvunud. Nad rääkisid isegi kodus, et lähevad tuttavatele külla. Teise linna jõudnud tüdrukud jäid politseile vahele, kui üritasid poest alkoholi osta ja rääkisid siis ausalt ära, kuhu nad minemas on. Kiire otsing politsei andmebaasides näitas, et noormees, kelle juurde taheti minna, oli varem vägistamise eest karistatud.
Kui politseist ühe tüdruku emale helistati ja ta kuulis, millise taustaga noormehe juurde oli tütar teel, kihutas ema kiiresti lastele järele.
«Jälgige, kellega lapsed internetis suhtlevad, uurige, kelle juurde nad külla tahavad minna, võtke telefoninumber, kontrollige üle,» soovitas Luiga. «Ja ka need vanemad, kelle juures mõni võõras laps mitmeid päevi, nädal aega elab – peaks uurima, miks laps oma kodus pole, tema vanematele teatama, kus laps on.»