Eesti Inimõiguste Keskus leiab, et viimastel päevadel on Eestis kasutatud massimeedias rassistlikke väljendeid ning avaldatud teateid rassistlike või neonatslikust ideoloogiast kantud üritusi: Martin Helme sõnavõtt Tallinna Televisiooni saates, kus ta kutsus üles mustanahalistele inimestele asüüli mitte andma, ning hiljuti neonatsliku ürituse toimumine avalikus kohas näitavad, et rassistlikul ideoloogial on Eesti ühiskonnas jätkuvalt kandepind.
Postimees toob inimõiguste keskuse avalduse ära tervikuna.
«Viimastel päevadel on Eestis kasutatud massimeedias rassistlikke väljendeid ning avaldatud teateid rassistlike või neonatslikust ideoloogiast kantud üritusi. Martin Helme sõnavõtt Tallinna TV saates, kus ta kutsus üles mustanahalistele inimestele asüüli mitte andma, ning hiljuti neonatsliku ürituse toimumine avalikus kohas näitavad, et rassistlikul ideoloogial on Eesti ühiskonnas jätkuvalt kandepind.
Rassismi ei saa demokraatlikus ja inimõigusi austavas ühiskonnas aktsepteerida. Võõraviha, eriti terve inimeste grupi vihkamine nahavärvi põhjal, on inimväärikust alandav ning ründab otseselt Eesti põhiseaduslikke ja ühiskondlikke väärtusi. See peab saama ühiskonna selge ja ühemõttelise hukkamõistu osaliseks.
Rassism on ideoloogia, mille eesmärk on inimkond jagada erinevatesse rassidesse ning kohelda selle alusel erinevaid inimiste gruppe ebavõrdselt. Teatud ‘rasside’ ülimuslikuks pidamine on teaduslikult vale, ohtlik, ebamoraalne, sotsiaalselt ebaõiglane ning teoreetiliselt või praktiliselt õigustamatu. Ajalooliselt on rassism ja sellega seonduvad ideoloogiad põhjustanud genotsiidikuritegusid, sealhulgas holokausti. Rassiteooriatel puudub ka teaduslik alus: inimeste intelligentsus, talendikus, füüsilised võimed ja muud omadused ei ole kuidagi seotud inimese nahavärvi või näokujuga.
Euroopas on võõraviha majandus- ja finantskriisi pinnalt leidnud üha rohkem toetajaid, näiteks ka radikaalse ideoloogiaga erakonnad Kuldne Koidik Kreekas ja Jobbik Ungaris. Eestis on seni organiseeritud äärmusrahvuslikud ja rassistlikud liikumised marginaalsed, ent olukord võib kiiresti muutuda.
Viimase aja sündmused Eestis ja Euroopas näitavad, et vaja on konkreetseid tegevusi vihakuritegude ja vihakõne vastu võitlemiseks. Justiitsministeerium peab kiiresti edasi liikuma vaenu ja diskrimineerimise õhutamise keelamise eelnõu menetlemisega ning korraldama adekvaatse statistika kogumise vihakuritegude kohta.
Ka ajakirjanduse roll ei ole demokraatlikus ühiskonnas vastutustundetult sõnavabaduse varjus eelarvamuste ja diskrimineerivate ideede levitamine ilma nende konteksti asetamata.»