Eestlane on jaani- ja jõuluusku

Foto: Mihkel Maripuu

Aastaringi pöördepunktid, maagilise taustaga jaanipäev ja jõulud on ka tänapäeval eestlastele kaks kõige tähtsamat kalendritähtpäeva.

aanituld on meie mail tehtud mitu tuhat aastat. Ammustel aegadel loodeti tule puhastava toime abil vabaneda haigustest ja muust halvast, eelkõige kurjadest üleloomulikest jõududest. Tänapäeval tule muistset väge suurt ei usuta, alles on aga püha tunne elusa tule vastu ja usk selle puhastavasse toimesse.

Lõke süüdati jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis pidu tule ümber kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni.

«Kõige sügavama mõjujõuga jaanikuks võib pidada perejaanituld, mida peeti  oma talu maa peal, et peret ja karja kaitsta,» räägib Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator Piret Õunapuu. «Tule ümber toimetati rituaale, millesse kõik uskusid ja mida võõras silm ei tohtinud näha. Lõkke ümber söödi ja ohverdati ka toitu tulle. Kui oma jaanituli peetud sai, mindi ühisjaanitulele.»

Ühisjaanituli tehti vanasti ühe või isegi mitme küla peale, ka mõisa või kõrtsi juures.
Vanade kommete kohaselt peab jaanikule minnes olema kaasas midagi, mis hiljem koos mõne sooviga tulle heita. Ära viia ei tohtinud lõkke juurest midagi (ülejäänud toitki heideti tulle), muidu võis karta midagi halba.

Õunapuu rõhutab, et erinevalt muudest tähtpäevadest on jaanipäeva puhul jook tähtsam kui söök. Läbi aegade on selle päeva jook olnud õlu. Et jaanipäeva on peetud ka karja- ja karjusepühaks, tehti vanadel aegadel siis palju piimatoite, sh kohupiima ja sõira.

Suurel ühislõkkel usuti samuti olevat tervendav ja puhastav vägi, seetõttu hüpati ja hüpatakse tänini üle lõkke ehk läbi tule. Kui tüdrukud hüppamise ajal oma kallima peale mõtlesid, said nad nii hea tervise kui ka mehele. Vanad inimesed istusid aga seljaga tule poole, et konte soojendada ja edaspidi põllutöödel selg kangeks ei jääks.

Jaanilõkke ääres on ajast aega lauldud, tantsitud, ringmänge mängitud, kiigutud, söödud ja juteldud. Paljud kombed on nüüdseks kadunud, aga sõnajalaõie otsimine pakub noortele nüüdki head ettekäänet metsa minekuks.

«Sõnajalaõis on müstiline imekaunis õis, mis puhkevat ainult jaaniööl ja vaid mõneks hetkeks,» räägib Õunapuu. «Kes selle õie leiab ja nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima, mindi ka jaaniussikesi koguma. See tüdruk, kes tulelt tulles esimesena ussikest märkas, pidi augustis endale peigmehe leidma.»

Nüüdisajal on tark jaanituleline vaktsineerinud end puugihaiguste vastu ja pistnud koos sääsetõrjevahendiga taskusse vihmakeebi.