Järgmisel aastal lõpeb suuremahuline Afganistani missioon. See toob kaasa olulisi muutusi ka Eesti kaitseväele. Positiivse poole pealt annab see võimaluse mitmed vahepeale unarusse jäänud asjad korda teha, oht tuleb aga sellest, kuidas hoida kaitseväe juures missioonidel käima harjunud sõdureid.
Eesti kaitsevägi on nüüdseks järjepanu sõdinud juba üle kümne aasta ja võib öelda, et ikka lihtsamalt keerulisemate ja kergemalt intensiivsemate tegevuste suunas. Üha rohkem mehi ja tehnikat hõivatud, alguses saadeti kriisipiirkondadesse üksikuid, siis juba rühmasid ning Afganistani lõpuks juba kompanii suuruseid üksuseid. Järgmisel aastal toimub arengus esimene suur pööre. Lõpeb Afganistani missioon. Oleks ehk ajakirjanduslik liialdus öelda, et kaitseminister Urmas Reinsalu ja kaitseväe juhataja Riho Terras otsivad Eestile uut missiooni, aga selles suunas mõtted liiguvad ja küsimus, mis hakkab juhtuma ajal «pärast Afganistani» muutub üha aktuaalsemaks.
Avalikkuses võib olla erinevaid seisukohti, kui kaitseväelased surma või haavata saavad, tuntakse neile kaasa ja küsitakse ikka miks me oma poisse sinna kaugesse kõrbesse ja mägede vahele saadame, aga üldiselt on siiski nii, et sõdur tahab sõdida. See kehtib nii Eesti kui teiste riikide vägede kohta. Mõni nädal tagasi Oslos toimunud Schibstedi meediakonverentsil tutvustas Norra ajakirjanik Marius Arnesen oma Afganistani teemalisi dokumentaalfilme. Mitmeid kuid Norra sõduritega Afganistanis elanud Arnesen dokumenteeris nende elu, nende sõdimist, ka nende surmasid ja lõpuks Norra vägede lahkumist. Hiljem omavahelises vestluses rääkis Arnesen aga ka seda, et Norra väed küll tulid koju (norralased tõid Põhja-Afganistanist oma väed ära eelmise aasta oktoobris) Afganistanist), aga küsimus mis saab edasi on teravalt üleval ka seal. «Sõdur tahab sõdida, ta ei taha kusagil Põhja-Norras Vene piiri ääres patrullis jalutada,» kirjeldas Arnesen missiooniveteranide vaateid. Midagi sarnast on ka Eestis. Eesti kaitseväes kutsutakse seda vahel missioonisõltuvuseks, lõppkokkuvõttes on missioonidelt läbi käinud enam kui 1500 Eesti kaitseväelast, suur osa neist palju kordi. Eesti kaitseväe eliitjalaväeüksuse Scoutspataljoni tähtsaim värbamisargument on aastaid olnud lubadus missioonidele pääseda. Kui pärast järgmist aastat Afganistanis suurem tegevus lõpeb, toob saab kaasa palju muutusi, mis mõjutavad kaitseväge tervikuna.
Scoutspataljoni oht ja võimalus
Kõige enam puudutab Afganistani missiooni lõppemine muidugi Scoutspataljoni. Optimistid näevad selles võimalust. Afganistani tõttu on Scoutsist aastate jooksul küll sadu mehi läbi käinud – missioonisõdurite ettevalmistamine on ju nende õlul – aga samas on see kaasa toonud ka selle, et Scoutspataljon ise pole praktiliselt kunagi pataljon olnud. Kasutatakse küll nimetust pataljon, kuid tegelikku pataljoni mõõtu pole saavutatud, kogu aur on läinud missioonidele. Nüüd võiks tekkida võimalus lõpuks ka Scoutspataljoni ennast arendada. Oht tuleb muidugi sellest, mis võiks olla uus präänik: varem sai lubada Scoutsi tulevatele meestele missioone ja kõrgemat palka (missioonisõdurid teenivad rohkem), siis mida lubada nüüd, millega sõdureid kinni hoida, et nad ei läheks eraturvafirmadesse või kuhugi Aafrika rannikule piraadiküttideks.