/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
Kell on 8.06 ja Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) majas Tartus Tõnissoni 1 kogunevad mehed, kes astuvad kohe keskustellu ilma üle. Arutatakse selle üle, kas talvemantli selga panemine oleks olnud hea või halb mõte. «Hea mõte,» arvab üks noorem kaasvõitleja. Vanem ja kogenum märgib aga, et mantel vettib paari esimese tunniga ja pärast tuleb kanda turjal 17 kilo vettinud riiet. «Nagunii saad märjaks, vahe on lihtsalt selles, kui palju vett ihu lähedal kaasas kannad,» naerab kolmas kaasvõitleja.
Oodatakse hobuvankrit, mis peaks sinimustvalge lipu ja EÜSi noorhärrad viima Otepääle, kus Eesti lipp 125 aastat tagasi sisse õnnistati. Esimesena lähevad teele kümme meest. Mõni tund hiljem stardivad jalgratturid, auto- ja mootorrattaekipaažid. Kahe tunni pärast kohtutakse Tatra orus teiste akadeemiliselt organiseerunutega ning lisandub veel seitse hobuvankrit. Otepääle peab hoburongkäik jõudma hiljemalt kümne tunni pärast.
Väsinud ilmega laulujuhataja tassib nõutult laulujuhatamiseks vajalikke rapiire kaasas ning püüab leida parimat lahendust laulikute pakkimiseks. Tulemus oleks aga ikka üks – nagunii saavad märjaks.
Meenutatakse, et 1994. aastal oli sama külm. Või veel külmem, nagu kinnitab vilistlane Kaarel Tarand, kellel on aga rõõmus sõnum: «Mehed, kas te relatiivsusteooriat siis ei tunne?! Mida rohkem sajab, seda kiiremini sadu järele jääb.»
Arutelu ilma ümber jätkub. EÜSi Vanamees (noorliikmete kasvatamisega tegelev ametnik) teab rääkida, et sadu pidavat vähemaks jääma kella kuueks. Teine mees teab öelda, et sadu pidi järele andma üheteistkümnest. Kolmas avaldab lootust, et ehk sajab sõidu ajal vähemalt seenevihma.
Mehed jagavad EÜSi hallis vihmakeepe ning otsivad taskupõhjast lapikuid põuepudeleid. Üht pudelit raputades selgub, et see on tühi. Kavala ilmega seltsivend tonksab kinganinaga maas olevat kotti, milles «külmarohu» pudelid rivis seisavad ning sõnab: «Täide on siin!»
Kell on vahepeal tiksunud pool üheksa, mis pidi olema väljasõidu aeg. Hobuvankreid aga ei paista kuskil. Maja ette on kogunenud paarkümmend huvilist ja vilistlast. Igaüks meenutab oma aastatetaguseid rongkäike, sest hobuvankritel viiakse lipp sünnipäeval Otepääle iga viie aasta tagant.
Pärast veerandtunnist ootamist veerebki maja ette kahe hobusega vankrike, mille istmepadjad on «kutsuvalt» läbi vettinud. Kui noorhärrad vankrisse ronivad, meenutab maja ees seisev vilistlane, et kunagi olla rongkäigul suisa kaks vankrit ära lagunenud. Nagu tellitult vajub vanker selle peale noorhärrade raskuse all tugevalt ühele poole kaldu. Probleem lahendatakse ühe raskema kondiga kaasvõitleja ümberpaigutamisega vankri teisele küljele.
Kümme särpides ja sinistes teklites kaasvõitlejat saavad lõpuks vankrile ning algab sõit, saateks laulusõnad: «Ühes Tartu linna koolis, istus habemega Mooses ja tema kõrval naiskorporant…»
Kella poole kaheteistkümneks on vanker läbi teinud vahvad seiklused. Kaks korda on kraavis käidud ning ratastki parandatud. Vankris viibinud seltsivenna sõnul ehmusid hobused möödasõitvast autost ning otsustasid põllule pelgupaika otsima minna. Seal ratas katki läkski, kuid see parandati kiirelt.
Rongkäik jõuab esimesse peatuspaika Tatra orus, kus neid tervitavad külmast ja märjast jalalt jalale tammuvad ajakirjanikud, pasunakoor ja vallavanem. Vihmast läbi vettinud EÜSi Vanamees seletab vankrist maha astudes, et helesinine villane vanamehekuub on kolm kilo raskemaks muutunud ning tekkel kaalub teine sama palju.
Sama vettinud on ka pasunakoor, mis hobusõiduki saabumisele pidulikkust püüab lisada. Rongkäigulistele on kosutuseks ootamas lihapirukad ja õlu, mis nii külma ilma puhul jahutust ei vajagi.
Pooletunnise pausi ajal on teiste akadeemiliste organisatsioonide esindajad end vankritele sättinud. EÜSi esimehe Siim Sillamaa sõnul on korporatsioonide ja seltside esindajaid kokku viie vankri jagu ehk 37 inimest. Otepääni jäänud 27 kilomeetrit mööduvad endiselt külma trotsides, kuid lootusega, et ilmataat pilve vahelt päikest näitab. Otepää piir ületataksegi naeru ja lauluga, sest päike piilubki pilve tagant. Kuid enne seda saadab ilmataat veel kühe hea sahmaka külma vihma, justkui algavale, lipu auks pühendatud kontserdile tuult takka soovides.