Grusiinide saabumisega sai Camp Bastioni ja Camp Leathernecki alal täidetud üks väga spetsiifiline puudujääk – õigeusklikud sõdurid said endale kiriku. Nagu kinnitab grusiinide preester isa Gobroni, on tema teenistusel osalenud õigeusklikke ka teistest rahvustest.
Õnnistuseta ei välju ükski Gruusia sõdur
«Kõik ortodoksid, kes teavad, et siin on õigeusu kirik, tulevad siia,» märgib vaimulik.
Orbi pühakoda kui selline on väljast vaadates spartalik, asudes pleekinud khakivärvi telgis. Seest aga näeb ka Orbi usutempel välja ilmeksimatult nagu õigeusu kirik: on olemas ikonostaas ja suur hulk väiksemaid pühapilte seintel. Viimased on isa Gobroni sõnul Gruusiast välikirikusse toonud sõdurid ise.
Rõõmsameelne vaimulik meenutab, et Gruusia on väga pikkade kristlike juurtega maa. Isegi Jeesuse apostleist tervelt viis on nende kodumaal tegutsenud.
«Ma olen kõikjal. Hetkel olen ma siin, kuid millal iganes sõdurid mind vajavad, olen ma nende juures,» kirjeldab isa Gobroni oma tööd. «Mul on aktiivne suhtlus sõduritega, nad tulevad siia iga päev palvetama. Mitte ükski patrull ei lähe välja minu õnnistuseta.»
Liturgia toimub kaks korda, palvused seitse korda päevas. Alati sõdurid sellesse mitte väga suurde telki ära ei mahu, siis saavad nad jumalateenistust kuulata väljast.
Sarnaselt paljude sõduritega on tavaelus brigaadipreestrina töötav Isa Gobroni Afganistanis teist korda. Ta meenutab, et ka 2010. aastal Kabulis pidi ta hoolitsema teiste õigeusklike sõdurite – bulgaarlaste ja kreeklaste – hingede eest.
Isa Gobroni pole ka ainus grusiinide preester Helmandis. Teisel pataljonil on oma vaimulik. Hingekarjaseta on vaid Kabulis teeniv rühm. «Nad on küll väike üksus, aga me plaanime ka nende juurde minna,» lubab vaimulik.
Pärimise peale, kas selline teenistus raske pole, vastab isa Gobroni: «Raskusi on kõikjal, aga kui sa oled Jumalale lähedal, sa ei näe raskusi. Kõik, mida sa teed, peab sobima Jumala soovidega.»