«Ammu oli vaja üles võtta küsimus poliitikute suhetest raha­maailmaga»

Edgar Savisaar. Foto: Peeter Langovits

Pealkiri on tsitaat Edgar Savisaarelt. Nii tõdes Savisaar 1993. aastal ajalehes Rahva Hääl, kui küsiti vastuseid tippametnike tasuta reisi kohta Küprosele. Viimastel kümnenditel ei leidu teist erakonnajuhti või avaliku elu tegelast, kelle varanduse ülelugemine oleks avalikkuses püsinud päevakorral nii järjekindlalt kui Edgar Savisaare oma.

«Gurmaanina tuntud Edgar Savisaare ja tema elukaaslase söögilaud on ilmselt rikkalik. Lisaks muudele igapäevastele kulutustele tuleb Edgar Savisaarel tasuda mobiiltelefoni arve,» kirjutas Mihkel Kärmas Ekspressis 1996. aasta kevadel. Tema artikkel «Tavaline leibkond» oli pühendatud sellele, kui jõukalt elab Savisaar ja tema pere.

«Ma elan tõesti küllaltki jõukalt,» vastas Savisaar siinkirjutajale Postimehe intervjuus 2000. aasta oktoobris, üritades hajutada toonase Tallinna linnapea Jüri Mõisa tõstetud kahtlusi poliitilise võistleja sissetulekuallikate kohta. «Minu perel on ka sissetulekuid lisaks minu, riigikogu liikme palgale. Me olime nende 80 000 inimese seas, kes enne börsikriisi osalesid aktsiaturul.» – «Ma olen ka päris hästi teeninud mitmesuguste loengutega.»

Erilise kirega on aastate jooksul käsitletud Savisaare maatehinguid, maja- ja suvilaoste ning eralaene – kõike seda, mille kohta on võimalik saada algandmeid avalikest registritest ning ametiisikute majandushuvide deklaratsioonidest.

Küsimused pole tekkinud suviselt osoonirikkast õhust või labasest uudishimust. Enamasti on teemat üleval hoidnud, kas vastuolud andmetes, uskumatud asjaolud või poliitikast pärit süüdistused.

Tundub uskumatu, kuid poliitiku karjääri alguses oli Savisaar selles mõttes puhas poiss. Tal õnnestus Eesti peaminister olla ajal, mil poliitikuid veel ei seostatud küüned-enda-poole-mõtetega. Raamatus «Peaminister» kirjeldab ta vaest aega, mil valitsusjuhi nõunikud laenasid välissõitudeks ülikondi. Savisaart süüdistati ja pilgati küll, kuid enamasti tema valitsuse poliitika sisu asjus.

Algus: Küprose juhtum

Eesti poliitika mesinädalad said aga peagi otsa. 1993. aasta veebruari lõpus veetis rühm Eesti riigitegelasi ja ajakirjanikke mõned päevad Küprosel, kuhu neid firma kulul lennutas ettevõte Eesti Lennukompanii. Reisil osalesid teiste seas riigisekretär Ülo Kaevats ja riigikogu aseesimees Edgar Savisaar.

Mitmed väljaanded tõstatasid küsimuse, kas kõrgetel riigitegelastel oli sobiv kinnimakstud reisil käia. Ülo Kaevats kinnitas Postimehe intervjuus ajakirjanik Hannes Rummile, et tegu polnud puhkusesõiduga, vaid mitteametliku töövisiidiga, kus «töö ja puhkus olid koos». Ja lisas: «Aga miks ajakirjandus sellise asja vastu nii detailselt huvi tunneb? See ei paku ju huvi!»

Savisaar püsis esialgu loo kohta vait, mispeale Rumm kirjutas Postimehes nupu «Edgar Savisaar ei anna avalikkusele teavet». Keeldumist sõitu kommenteerida põhjendas poliitik Postimehe ajakirjanike erapoolikusega, ent Savisaar ei ole kasutanud avalikkusele vajalike selgituste andmiseks ka mõnd teist teabekanalit.

Sarnaseid kurtmisi Savisaare asjus ilmub Eesti meedias praegugi, näiteks kirjeldas Delfi ajakirjanik Vahur Koorits paari päeva eest, kuidas ta üritas Vihulas Savisaarelt raamatu «Tõde Eestist» honorari maksmise asjus tulutult kommentaare saada.

Edgar nõuab selgust

Kuid tagasi Küprose lennu juurde – see lugu ei olnud kaugeltki esimene poliitiline skandaal uues Eesti Vabariigis ega ka mitte kõige suurema kõlapinnaga. Näiteks 1992. aasta sügise panganduskriis ja segastel asjaoludel aktsiaseltsile Klaus antud Tartu Kommertspanga suure kütuselaenu lugu oli palju tähtsam sündmus. Kuid, nagu kirjutas Hommikuleht 1993. aasta märtsis juhtkirjas: «Küprose skandaal on juhuse antud lakmuspaber Eesti ühiskonna seisundi määramiseks. Kui ühiskond sunnib hinnalise kingituse vastu võtnud ametnikud ja rahvasaadikud tunnistama, et nad eksisid, siis tähendab see, et Eesti on teel kommunismist ja barbaarsusest korralike riikide hulka.»

Savisaar toona mingit eksimust ei möönnud. Savisaar väitis 16. märtsil 1993 Rahva Hääles, et süüdistustega üritatakse tõmmata ära tähelepanu mitmete Eesti ettevõtete andmiselt väliskapitali kontrolli alla, kuid avaldas ka oma arusaamu poliitika ja raha suhetest.

«Usun, et Küprose kampaania viis üsna paljusid poliitikuid mõttele, et kiiresti tuleb välja töötada seaduseelnõu, mis reglementeeriks riigikogu liikmete, juhtivate valitsusametnike ja poliitiliste erakondade suhteid rahamaailmaga,» kirjutas ta. «Kui poliitikud või riigiametnikud saavad kusagilt raha või sõidavad kellegi kulul kuhugi või võtavad vastu kingitusi, siis on tõesti oht, et nad ei sõltu pärast oma valijatest, vaid sellest, kes maksab.»

Edasi on ajakirjandus Savisaart ja tema raha tähelepanu all hoidnud pea lakkamatult. 20 aasta jooksul avaldatut sirvides on näha, et artiklid on muutunud detailsemaks, lood aga segasemaks. Teema «Savisaar ja raha viimase 20 aasta jooksul» võib jagada tinglikult seitsmesse faasi.

1993–1995

Mõned väiksemad juhtumid: Küprose-kampaania, tollal nõuti aru, kus on Savisaare lubatud miljard dollarit Eesti majandusse. Savisaar vastas ise, avaldades mõtteid raha ja poliitika seostest.

1995–1996

Lindiskandaal, millel vahetut rahalist mõõdet oli napilt, kuid mis mõjutas märkimisväärselt Savisaare positsiooni ja suhtlust avalikkusega edaspidistel aastatel.

1996–1999

Küsimärgid Keskerakonna valimisraha kohal. Ajakirjanduses ilmusid süüdistused seosest allilmaga, näiteks lugu Eesti Ekspressis tšetšeeni grupeeringu liidriks nimetatud Harun Dikajevi vabastamisest eeluurimisvanglast, teda käendasid Eesti Lennukompanii juhid (sama firma, mis 1993. aastal Savisaare ning teised riigitegelased Küprosele viis ning mil oli lähedane seos firmaga, milles Savisaarel oli osalus). Ekspress kirjutas: «Savisaar eitab, et on saanud valimiskampaaniaks raha allilmalt.» Enno Tammer kirjutas Postimehes sellest, et Keskerakonna valimisaruandes nimetatud firmad ei ole tegelikult parteile raha andnud, millega pälvis Bonnieri preemia. Savisaar vastas süüdistustele ajakirjanduses.

2000

Seda aastat ilmestas Savisaare ja Jüri Mõisa võimuvõitlus Tallinnas, viimane tõi mängu küsimuse, kuidas on Savisaarel tekkinud Hundisilma talu. «See on tänases turuväärtuses umbes kolme miljoni talu. Veel on tal Nõmmel eramaja, mille tõenäoline turuväärtus on neli miljonit krooni.»

«Palun näidake see reaalne ja legaalne allikas, mis näiteks kümne aasta jooksul võimaldanuks Edgar Savisaarel teenida kasvõi viis, kuus miljonit krooni,» ütles Mõis Postimehe usutluses 2000. aasta oktoobris. «Kindlasti jõuab ühiskond ükskord selleni, et kogu taoline elustiil, džiibiga sõitmine ja muu ei saa olla hangitud legaalsest sfäärist pärineva sissetulekuga. Savisaar ei ole ärimees, kuid elab nagu edukas ärimees.»

Savisaar vastas Mõisale Postimehe intervjuus, kus tõi sissetulekuna välja riigikogu palga, aktsiatulud ja loengutest saadud tulud. Hundisilma talu ostis Savisaar enda sõnul 1995. aasta sügisel ja maksis 200 000 krooni. Mõisa nimetatud hinna, kolme–nelja miljoni krooni eest oli Savisaar enda sõnul valmis Hundisilma talle maha müüma.

2001–2004

2001. aasta suvel selgus Savisaare majandushuvide deklaratsioonist, et ta on tasunud varem eraisikult võetud üle miljonikroonise laenu. Laen  tasuti Savisaare pere Nõmme maja müügist saadud rahaga, kusjuures müüjad ei pidanud majast välja kolima.

Selle looga saab ajakirjandus tegeleda mitu aastat. Ostja kohta valitses esialgu salapära, siis esitleti ostjana firmat Domex. Prominentselt lõi loos kaasa Savisaare advokaat Üllar Talviste. Riigikogu korruptsioonikomisjon uuris tehingu asjaolusid. Aegamööda käis teema siiski maha. Ajakirjandusse ilmus uus žanr, kus trükitakse küsimusi, millele Savisaar ei taha vastata. See on aktuaalne praeguseni.

2005–2009

Savisaare firma Fixor Holding omandas suvila Keila-Joa endises nomenklatuuri suvituspiirkonnas. Ajakirjandus ja osa poliitikuid leidis, et maja müüdi alla turuhinna. Justiitsminister Rein Lang kommenteeris Eesti Päevalehes, et tehing polnud ebaseaduslik, küll aga ebaeetiline. Opositsioon tahtis majandusminister Savisaart loo tõttu umbusaldada, kuid see ei õnnestunud.

Oktoobris 2005 avaldas Savisaar Postimehes artikli. Tema meelest toimus tehing turutingimustel ja pole loonud võimalusi korruptiivsel moel kasu lõikamiseks.

Prokuratuur algatas uurimise, kuid midagi ebaseaduslikku ei leitud. Aja jooksul ka see teema vaibus. Pronksööga 2007 tõusis päevakorda hoopis Savisaare suhtumine Tallinna kesklinna segipeksnud märatsejatesse.

2010–praeguseni

Savisaar jättis 2010. aasta majandushuvide deklaratsioonis märkimata kaks suurt laenu. Ta möönis viga, kahetses ja põhjendas seda inimliku eksitusega psühholoogiliselt raskel ajal, mis oli seotud abielu lahutamisega. Põhja prefektuur määras talle korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest väärteo korras 9000 krooni trahvi. See on teadaolevalt ainus kord, mil Savisaar on mingi rahaasjaga seotud küsimuses karistada saanud.

Savisaarel läks kehvemini kui varem sarnased üleastumised toime pannud välisministril Kristiina Ojulandil ja president Arnold Rüütlil. Nemad said teatud vara majandushuvide deklaratsioonis kajastamata jätmise eest vaid hoiatuse.

2010. aasta lõpus lahvatas skandaal «Kolmandik sulas», kui sai avalikuks Savisaare rahaküsimine Venemaalt. Kaitsepolitsei avaldas andmed sellest, kuidas Venemaa Raudtee juht Vladimir Jakunin lubas Eesti-visiidil juunis 2010 Savisaare juuresolekul rahastada Keskerakonna valimiskampaaniat 1,5 miljoni euroga, millest kolmandik pidi tulema sularahas. Loo väljatulek mõjutas märkimisväärselt Eesti poliitikat, 2011. aasta parlamendivalimiste järel ei saanud Keskerakond valitsusse.

Suvel 2013 selgus, et Savisaarel on õnnestunud laenukoormust tunduvalt vähendada, kuid tuluallikas – honorar pehmete kaantega raamatu «Tõde Eestist» eest – näib ajakirjandusele väheusutav. Savisaar ei ole ise küsimustele vastanud, meediaga suhtlevad advokaadid, kui üldse suhtlevad.

Hoolimata 20 aastat kestnud kõnelemisest ja kirjutamisest, ei ole Eesti avalikkusel ikka usutavat pilti Savisaare varast ega kohustustest ning tuluallikaist. Muutub üha tõenäolisemaks, et ekspeaministri poliitilise karjääri jooksul sellist pilti ei tekigi.

Edgar Savisaar: rahast ja poliitikast

Paljudes riikides on otsustatud, et välismaise päritoluga rahasid poliitikas olla ei tohi. --- Ma kujutan ette, et välismaise päritoluga rahade kasutamine erakondlikuks ja poliitiliseks tegevuseks tuleb ka meil ära keelata, sest vastasel juhul võib sõltuvus Moskvast asenduda sõltuvusega Berliinist, Stockholmist või Washingtonist.

«Poliitikute suhetest rahamaailmaga»,Rahva Hääl, 16. märts 1993

 Erakondade rahaasjade avalikustamine on kahtlemata tervitatav nähtus. Poliitiline võim Eestis on ka minu arvates majandusvõimust liiga sõltuvusse sattunud ja rohkem valgust nende seostele ei tuleks kahjuks.

«Aruannetest pole midagi välja lugeda», Sõnumileht, 27. märts 1996

 Hundisilma talu ostsin ma 1995. aasta sügisel ja maksin selle eest 200 000 krooni. --- Olen deklareerinud pidevalt kogu tulu, mida olen saanud nii riigikogust kui loengute ja aktsiate pealt.

«Savisaar pakub Hundisilmat Mõisale müüa», Postimees, 31. oktoober 2000

 Täpsus on kuningate viisakus.

Edgar Savisaare vastus küsimusele «Milline on teie moto rahaasjades?» Kroonika intervjuu. Kaire-Külli Kuldbek, 22. jaanuar 2001