Paari nädala eest varustati kolm Väinamere viigerhüljest GPS-seadmetega, et tuua selgust nende liikumistee kohta. Nii täpseid andmeid pole siinsete viigrite kohta varem kogutud.
Saatjad kinnitavad viigrite paigatruudust
18. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui esimesed viigrid said seadmed juba möödunud aasta sügisel, siis nüüdseks on need kaks vidinad endalt maha raputanud. Et Eestis haruldaseks muutunud loomade uurimine katki ei jääks, kinnitatakse tänavu uued seadmed kuuele hülgele.
«Seni on välja tulnud, et viigerhülged on oma puhke- ja toitumispiirkondade suhtes äärmiselt paigatruud,» lausus merebioloog Ivar Jüssi.
Uuritavate hüljeste puhkepiirkonnad jäävad Väinamere kanti.
«Vaadeldud loomad võtavad rändeid puhkepiirkondadest Ruhnust lõuna poole jäävatele toitumisaladele ette väga regulaarselt,» rääkis Jüssi. «160-kilomeetrine matk kahe-kolme päevaga ära teha ei ole neile suur probleem.»
Arvukus pole tõusnud
Seal otsivad nad ligi kaks nädalat räimi ja põhjakalu ning tulevad siis sirgjooneliselt tagasi kodusesse Väinamerre, kus veedavad kolm-neli päeva. See oleneb aastaajast. Mida sügise poole, seda vähem nad rändeid ette võtavad.
«Nad toituvad suhteliselt suurtes sügavustes ja põhjas,» tõi Jüssi esile veel ühe tähelepaneku. Näiteks Ruhnu taga jääb mere sügavus ligikaudu 40–50 meetri vahele.
«Põhi tuleb lihtsalt vastu, aga avavees võivad nad toitu otsida ka saja meetri sügavuselt, kui seal midagi süüa on,» lisas Jüssi.
Üks sukeldumine kestab keskeltläbi 15 minutit ja vee peale tuleb viiger vaid paariks minutiks.
Poegimisel on viigerhüljestele eluliselt tähtis jää ning kui Väinamerel läheb tavaliselt meri täielikult jäässe, siis on ette tulnud ka raskemate oludega talvesid.
Jüssi lisas, et loendusi pole viimastel aastatel saadud teha, sest kui viigrite karvavahetuse ajal aprillis jääd pole, ei saa ka loendada. Siiski nentis merebioloog, et kui võrrelda viimase 15 aasta loendusi, siis tuleb välja, et viigrite arvukus pole tõusnud.
«Liigi arvukus, keda ei kütita, peaks normaalsetes tingimustes tõusma, aga kui ta on stabiilne, siis tähendab, et mingisugune suur risk on olemas,» lausus Jüssi.
Jälgimisseadmed jäävad hüljeste külge kuni järgmise kevadeni, mil need karvavahetusega ise maha tulevad. Ühe seadme hind on soolane, jäädes 3000 Inglise naela kanti (umbkaudu 54 000 krooni – toim). Jüssi sõnul neid pärast kasutamist tõenäoliselt üles ei leita.
«Uuring on osa Saaremaa püsiühenduse mõjude hindamisest ja finantseerimine käib selle projekti kaudu,» rääkis Jüssi ning lisas, et andmehulk, mis seadmetega saadakse, on niivõrd suur, et seda muude vahenditega koguda ei oleks võimalik.
Kõik andmed salvestuvad
Kui rändlindude teekonnale ja pesitsemistavadele on ka tavainimesed saanud kaasa elada, siis viigrite liikumist internetis jälgida ei ole võimalik.
«Andmeülekanne käib mobiilside kaudu. Aparaat salvestab kõik andmed, näiteks asukohad ja sukeldumise sügavused, mällu, ning kui hüljes satub heasse levialasse, siis saadab seade andmed edasi,» selgitas Jüssi.
«Me pole tahtnud jälgimise võimalust internetti üles panna, sest kui inimesed tahaksid käia sageli vaatamas, kus maal on nende lemmikhüljes, siis andmete muutus võtab vahel aega mitmeid nädalaid,» lisas merebioloog.
Viigerhüljeste arvukus
• Viigerhüljes on ajalooliselt olnud Läänemeres väga arvukas hülgeliik, kes on levinud kogu Läänemere kesk- ja põhjaosas, kus meri talviti jäätub.
• 20. sajandil vähenes inimtegevuse tagajärjel viigerhüljeste asurkonna suurus meres kuni 95 protsenti. Samuti on arvukust vähendanud soojad, vähese jääga talved.
• Läänemere asurkonna suuruseks on 2003. aasta loenduse põhjal 5300–5500 isendit.
• Väinamerd ja Liivi lahe põhjaosa asustav alampopulatsioon on geneetiliselt isoleeritud teistest Läänemere karjadest. 2003. aastal hinnati arvukuseks 600 isendit.
Allikas: tegevuskava Läänemere viigerhülge kaitseks Eesti rannikul aastatel 2006–2010 (2004)