Ebakindlus tuleviku ees paneb eelkõige noorarste järjest enam vaatama välismaa haiglate poole. Arstide väljaränne vaibus «headel aegadel», kuid hoogustus taas läinud aasta teises pooles ning selle aasta seisuga soovib Eestist lahkuda 60 arsti.
Arstide väljaränne hoogustub – 60 arsti otsib tööd välismaal
15. juuli 2009, 01:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast uue töölepinguseaduse jõustumist tuli kõigi arstide-õdede kindlustunnet haavav hoiatusteade Põhja-Eesti regionaalhaiglast, kus seaduse jõustumise päeval said koondamisteate 26 õde ja hooldustöötajat.
Sotsiaalminister Hanno Pevkuri hiljutine soov haiglavõrgu arengukava uuesti üle vaadata ehk sisuliselt haiglatevõrku koomale tõmmata ei sisenda noorarstidesse samuti eriti palju usku siin stabiilselt tööd teha või pärast koolilõppu tööd leida.
Läinud aasta esimesel poolel võtsid tervishoiuametist välismaal töötamise tõendi välja kokku 70 arsti, neist 15 hambaarsti. Eilse seisuga on sel aastal sama teed läinud 60 arsti, neist üheksa hambaarsti. «On justkui väike alanemine, kuid selle aasta algusest on riigilõiv sertifikaadi eest 3000 krooni ja eks see ole ka põhjus. Tõendeid ei võeta enam lihtsalt igaks juhuks,» tõdes ameti registrite ja tegevuslubade osakonna juhataja Evi Lindmäe.
Läinud aasta kolmandas ja neljandas kvartalis võeti esimesele poolaastale lisaks veel kokku 38 tõendit ehk tõus selle aasta algusega võrreldes on märgatav.
Euroliidus nõutud tööjõud
Pärnu haigla juht Urmas Sule tunnistas, et arstide lahkumise risk on kogu aeg üleval. «Vahepeal oli trendiks see, et väga paljud arstid hakkasid minema välismaale residentuuri, ja kuna arstid on euroliidus väga atraktiivne tööjõud, siis on meie noortel arstidel lihtne oma tööd ja elu alustada välismaal,» tõdes Sule.
Tema sõnul ei saa lahkujate üldnumbrile otsa vaadates öelda, et meil ei ole väljarände probleem väga suur, sest kui Pärnu haiglas on 140 arsti ning mõnel erialal läheb kas või üks inimene ära, siis annab see kohe valusalt tunda. «Viimasel aastal ei ole, ptüi-ptüi-ptüi, ootamatuid äraminejaid olnud, osa tohtreid töötab mujal poole kohaga, kuid sedagi on töös väga raske korraldada,» tõdes Sule.
Lisaks rändele Eestist välja on levinud ka Eesti-sisene arstide ränne Tartusse ja Tallinnasse. Mida väiksem haigla, seda valusamalt see piirkonda ka puudutab. «Kui riigis tulevad noore inimese jaoks, kes on õppinud 11 aastat, imelikud signaalid, et kõik ei ole tema valdkonnas hästi, siis võib noor inimene tõsiselt mõelda välismaale minekule, kuigi ütlevad, et südames tahaks Eestis töötada,» tunnistas Sule.
Headest tingimustest on abi
Lahkujate probleemi on püüdnud lisaks Pärnu haiglale ennetada ka näiteks Lõuna-Eesti haigla, mis on viimased viis aastat panustanud sellele, et Võru külje all mändide all paiknev raviasutus oleks atraktiivne just residentide seas. Neile on loodud eraldi pansionaat ning juba sügisest oodatakse haiglasse kahte noort kirurgi.
Haigla peaarst Rein Kermes tõdes, et nad ei ole pidanud arste ega õdesid koondama, vaid võtsid eelmise aasta algusest hoopis osalise ajaga tööle kaks noort radioloogi.
«Praegu on Eestis ja kogu maailmas seis selline, et arst on vabakutseline enese oskuste ja kunsti müüja. Kui kunagi arvati, et arst peab elama haigla lähedal, siis täna see üldhaiglate puhul paika ei pea ja arstid valivad töökoha, kus neile tingimused kõige sobilikumad,» tõdes Kermes ning rõõmustas, et äraminekumõtteid ei ole majast tema kõrvu kostnud.
Rapla maakonnahaigla ravitöö juhataja Aili Laasner tõdes, et lahkumisotsustest ei ole neil praegu otseselt kuulda olnud ning seevastu on tulnud ootamatuid tööle tulla soovijaid.
«Meie haiglal pole just kerge olukord, kuid praegu on erinevad probleemid kõigis haiglates ja mures ei ole ainult abiootajad ehk patsiendid, vaid ka abipakkujad,» tõdes Laasner.
KOMMENTAAR
Markko Pärtelpoeg
Eestis ja Soomes töötav anestesioloog:
Raskel ajal kasvab oluliselt vajadus tervishoiuteenuse järele, ometi on selle kättesaadavus halvenenud, sest majandusraskused ja uue töölepinguseadusega tekitatud ebavõrdsus tööandja ja töötaja vahel on avaldanud mõju ka tervishoiusektorile.
Ilmekaks näiteks on hiljuti Eestis koondatud 26 õde ja hooldustöötajat ning koondamisi võib ees olla veelgi. Tervishoiusektorile mõjub seesugune stsenaarium äärmiselt halvasti, sest lisaks kroonilisele meditsiinisektori alarahastamisele kasvatab pingeid ka suurenev ebakindlus tuleviku ees.
Koondamiskartus süvendab organisatsioonisiseseid konflikte ning halvendab tervishoiuteenuse kättesaadavust. Süsteemne puudujääk – noortele spetsialistidele ei anta piisavalt autonoomiat, nende tasu ja panuse seos ei ole võrdne vanemate kolleegidega, neid ei kaasata otsustusprotsessidesse – täieneb nüüd olelusvõitlusega.
Sellises olukorras kulub aeg ja energia enda eest võitlemisele, mitte enese arendamisele ja täiendamisele, et pakkuda kvaliteetset arstiabi.
Nii ei maksa imestada, miks paljud kasutavad võimalust Eestist lahkumiseks: alarahastatud tervishoiu ja meedikute töö vähese väärtustamise tõttu ei soovita siinses olelusvõitluses osaleda. Väljaränne puudutab just noori, andekaid, õppimisvõimelisi spetsialiste, kellele pole probleem töötada ka võõrkeelses keskkonnas.
Minu magistritööst selgub, et noorarstid ei lahkuks meelsasti riigist, sest nii tehniliselt kui ka teadmiste poolest on siin tööks hea pinnas, kuid ajal, mil ebakindlus tuleviku ees süveneb ja sotsiaalne toetus kahaneb, ei hoia neid siin enam miski kinni.
Arstide ja õdede väljaõpe on aeganõudev ja kallis ning emigreerunud meedikutest pöördub tagasi koju vaid väike osa. Kui sedagi. Kas oleme tõesti nii rikkad, et seda endale lubada?
Majanduslanguse ajal teadlikult tekitatud tühimikku aga hiljem lühikese ajaga ei täida.