Kui paljud meist on laulu sisse pandud? Vähesed. Helmi Kurba on üks neist, sest Raimond Valgre palus laulus teda endale tantsuõpetajaks.
Helmil jäidki Valgrele foksisammud õpetamata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetage, palun, kuidas näha 85-aastaselt välja nagu 65-aastane?
Ei tohi jääda nelja seina vahele kössutama. Saarlane ütleb ju ikka, et mis sa kössutad siin.
Kuidas tervis on?
Nagu meil kõigil, ikka liigeste hädad. Mitte ammu neli-viis aastat tagasi võtsin Mustamäe haiglas seljast viimase killu välja. Oli pöidlaküüne suurune liistakas. Ja veel üks asi. Iga aasta 16. jaanuaril hakkasid vasakud varbaküüned pealt ära ajama. Ainult tänavu ei tulnud.
Miks just 16. jaanuaril?
Siis 1942. aastal kanti Velikije Luki all [meditsiinipataljoni asekomandörile] härra Kallole ette, et Helmi on surnud. Ma polnd miskitki surnud, läksid haavatutele järele, jäin snaipri kätte ja pidin vait olema. Lamasin maas nagu silk ja snaiper tiksis. Liikumist ei tohtinud olla
Aga külm! Tunned, kuidas sentimeeter haaval võtab su jalad. Et ellu jääda, pidin ootama videvikku, kui snaiper mind enam ei näe. Hakkasin siis, jalad ees, kaeviku poole roomama.
Kus te roomama õppisite?
Väljaõppel mulle alguses ikka öeldi, et kui sina niimoodi roomad pea maas, aga kannid püsti, siis see on snaipri märklaud. Pidime olema nagu lutsud. Aga kui oled lahingus, sul on seljas sanitaarpaun, katelok, lahasekoorem ega see ole niisama lihtne.
Jalgu enam ei tundnud, poisid hõõrusid lumega, viisid operatsioonituppa. Doktor Seppo küsis, kas nüüd võtame jalad alt ära. Mina põrutasin vastu: sina, kurat, minu jalgu ära ei lõika!
Aga see ei olnud teil ju esimene kord tule all roomata?
Esimene kord oli 1941. suvel Peningi lähedal. Paul Kuusberg kirjutab raamatus «Südasuvel», et ta ei mäleta, milline vili kasvas Kiviloo põllul. Aga mina teadsin, sest roomasin läbi selle peaaegu kollase kaera halli kivi juurde, kus üks mees hüüdis: «Õde, ära jäta mind maha, ära jäta mind maha!»
Kuusberg?
Tema jah. Aga see tuli välja alles pärast sõda. Meil oli Kehra klubis kontsert, Kuusberg oli ka seal ja siis küsisin temalt, kuidas sa ei tea, milline vili Kiviloo põllul kasvas. No kuidas sina, tüdruk, seda tead, imestas ta. Aga mina roomasin, ja vili krõbises, kuid Kiviloo lautades olid Saksa kuulipildujad ja nemad taks-taks-taks, nii kui mina läksin. Muudkui palusin: «Annaks jumal, kaer, ära krõbise!» Sest mul oli tunne, et kaera krõbin kostab Kiviloo lautadesse.
Kuusberg oli enne vaid rääkinud, et üks pisike tüdruk lohistas ta sealt ära.
Mis Kuusberg siis Kehras teile ütles?
No kui mu kondid olnuks natukene pehmemad, oleks ta mu hoopis ära pigistanud.
Kuidas te Raimond Valgrega kohtusite?
Polkovnik Kalvol hakkas meist kahju. Koos Aino Talimetsaga organiseerisime Boroino metsas, kui laskurkorpust hakati tegema, rahvatantsurühma. Harjutasime: üks-kaks-kolm-hopp, üks-kaks-kolm-hopp. Kuidas su suu ära ei väsi, imestas Kalvo. Muusikat oleks vaja! Polnud ju muusikamehi.
Meie tegime järgmine kord muldonni ees suure männi all proovi, labajalga. Kalvo tuli ja tema kõrval üks noormees pikk, kõhn, pilotka külje peal, akordion üle õla. Palun, saage tuttavaks, Raimond Valgre, tagavarapolgust. See naeratas nii kenasti. Noh, kaunid daamid, ütles meile. Issand sõjas, meil gümnastjorkad seljas, säärsaapad jalas. Daamid Tüdrukutel jäi suugi lahti.
Ja tema kirjutas teile laulu?
Ühel päeval puhkasime harjutuste vahepeal, Valgre istus kännu otsas ja vaikselt ümises seda viisi.
Päriselt sain laulust teada alles pärast sõda. Sattusime naiste seltskonnaga Tallinnas Gloria restorani. Vaatasin, oi, Valgre mängib ansamblis. Tema tundis mind ära ja kohe vahetas lugu, nii et kõik jäid tantsupõrandal seisma. «Helmi, mulle õpeta » hakkas ta laulma.
Ütles ta siis, Helmi, see on sulle?
Tema tõusis püsti, kummardas, tuli ja andis mulle käe. Ütlesin: «Aitäh!» Mul käed värisesid. Oli see vast üllatus.
Kas saite Valgrega ka mõned tantsusammud teha?
Ei, mitte üht ainukest sammu. Temal oli ju kogu aeg akordion süles. Meile jäi küll mulje, et ta ise tahtis väga tantsida. Aga see ilus laul jäi kõlama nagu mingi unistus.
Mille nimel toona sõdisite?
Meid oli kasvatatud selles vaimus, et sakslased on Et orjapõlved ja kõik muu. Olime siis nii rumalad, et nõukogude korra peale üldse ei mõelnud. Aga oli Eesti korpus ja kindral Pärn. Hiljem tahtsin ma niisugust Eestit, kus keegi eestlast ei käsi ja eestlane võib oma kodus teha, mida tema tahab.
Olete eluga rahul?
Minul isiklikult pole mingeid raskusi, sest tütar ja poeg on tublid, neli lapselast ka.
Milline on esimene sünnipäev, mida te mäletate?
Meil oli [Kaunispea külas Saaremaal] kutsu ja temal tulid pojad. Vanaema kutsus naabrinaise, et need uputada. Mina sain ühe pisikese saviaugust kätte. Pistsin ta põue, kuivatasin ära ja peitsin vankrikuuri kraasitud villa sisse. Viisin vana kutsu ka sinna, pisike sai ilusasti tissida.
Nädal või poolteist oli nii ja siis tulid mulle kaks sõbrannat sünnipäevale. Vanaema oli kringli teinud ja moosid toodi välja. Sõbrannad nägid kutsikat ja muudkui ütlesid: oi, kui ilus. Siis tuli see asi välja. Vanaema ei öelnud midagi. Kutsu, Viila, jäigi meile, ta oli üleni valge, vaid kõrva- ja sabaotstes mustad tripsud. Mina võisin siis olla üheksane või kümnene.
Aga milline sünnipäev on kõige rohkem meeles?
See on jälle sõjaajaga seotud... Olime Kloogal, Kuramaa lahingutest juba tagasi, 1945. aastal. Ja kujutage ette, tuleb üks noormees ratsahobusega. Ja hüüab juba kaugelt minu nime, tuleb õnne soovima kogu 27. polgu poiste poolt. Ratsahobusega! Ma sain siis 25.
Eile sõitsite Mustamäe pensionäridega Hiiumaale, memme ja taadi päevadele. See on ju kallis reis?
Läksin [Mustamäe] linnaosa esimehe juurde, Kalle Mihkels võttis mind vastu. «Tere-tere, kuidas pensionärid elavad?» Ja tema meile raha andiski.
Kas pole vastukarva, et saarlane läheb Hiiumaale, pealegi oma sünnipäeval?
Mina ei laula «Äi, hiidlane, äi, hiidlane, sa pole õiget sugu». Hiiumaa pensionäride ühenduse esinaine Luule Saar palus meid reedeks esinema Kõrgessaare valda, Viskoosale.
Meil on kaasas rahvapilliorkester, naisansambel Rukkilill ja veteranide klubi meeskoorist on jäänud vaid ansambel kaheksa härrat.
Mis on armastus?
Ei kujuta ette, et võiks elada ilma armastuseta. Minul on vedanud.
Helmi Kurba
Sündinud 8. juulil 1920 Saaremaal.
Teises maailmasõjas osales Eesti Laskurkorpuse meditsiinipataljonis.
Pärast sõda töötas Harju rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna juhatajana.
Kaks last, neli lapselast.
Praegu on Mustamäe pensionäride ühenduse esinaine.