Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Luik: sõjaväepensionärid oli ainus Eestile kasulik kompromiss

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
President Lennart Meri ja president Boriss Jeltsin juulilepinguid sõlmimas 1994. aastal. Taamal toonane välisminister Jüri Luik. | FOTO: Toomas Volmer

Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik, kes oli 1994. aasta suvel välisministri ametis meenutas, et Vene vägede väljaviimise puhul oli sõjaväepensionäride lepe ainus kõnelustel Eestile kasulikuna tundunud kompromiss.

Suursaadik Luik meenutas Kuku raadio välispoliitikasaates «Välismääraja», mis oli pühendatud Vene vägede lahkumise 15. aastapäevale, et läbirääkimised Vene vägede väljaviimise küsimuses olid sisepoliitiliselt väga tulised.

Spekulatsiooni kohta, et kui 1990. aastate alguses oleks Venemaaga piirilepingu osas võetud Tartu rahulepingu järgse piiri tunnustamise jäiga joone asemel pehmem suund, millega oleks võinud Eestile saada külasid Setumaal, arvas Luik, et toona tundus piiriküsimus lihtsalt ülejõukäiv ning eesmärgiks võeti üks konkreetne asi – Vene vägede väljasaamine.

Venemaa soovis Luige sõnul vägede lepingut siduda samuti mitmete eri teemade ja tingimustega, kuid Eesti poole seisukoht oli selge ja ühene, et väed tuleb välja viia suhteliselt lühikese aja jooksul ja seda küsimust ei saa siduda kümnete muude asjadega.

Ajakirjanik Peeter Kaldre küsimusele, et kuidas suhtuda USA tollase välisministeeriumi ametniku Strobe Talbotti mälestustes kirjas olevasse tõika, et sõjaväepensionäride lepe olla olnud USA soovitus, vastas Luik, et kuigi USA kutsus eestlasi üles kompromissimeelsusele, ei olnud USA tollane president Bill Clinton jäik ega tulnud kompromissikohta ette näitama, vaid jättis selle Eesti läbirääkijate endi kokku leppida.

Eesti poole algne seisukoht oli Luige meenutuste järgi selline, et sõjaväepensionärid peavad lahkuma, kuid alles Lennart Meri ja Boriss Jeltsini läbirääkimiste ajal juulis 1994 Moskvas sai läbirääkijatele selgeks, et võimalik on avang.

«Presidentide isikliku kohtumise eest võlgneme tänu Clintonile, kes selle meile Napoli kohtumise ajal n-ö. «välja ajas»,» rääkis Luik.

Ta meenutas, et Jeltsin oli kohtumise alguses väga turris ja näitas Merile kirju, mille olid saatnud Clinton ja toonane Saksamaa kantsler Helmut Kohl ning pahandanud, et eestlased on kõik tema sõbrad tema vastu pööranud.

«Oli väga tähtis, et saime kohtuda otse Jeltsiniga, ilma et seal juures oleks olnud Vassili Svirinit või Andrei Kozõrevi,» sõnas Luik.

Läbirääkimistel sai tema hinnangul ühel hetkel selgeks, et sõjaväepensionäride küsimuse selline lahendus on Eestile ainus kasulik kompromissikoht.

«Iga sõjaväepensionäri taust vaadati siiski eraldi läbi ning Eesti riigile ohtlikud inimesed elamisluba ei saanud,» rõhutas Luik.

Loe lisaks! Priit Pullerits «Jeltsin tundis end tsaarina, kuid näitas ka sõbrana». 24.04.2007.

Tagasi üles