80 ja edasi – iga päev kordub taassünd

«Värske Postimees! Palju uudist sees!» hüüdsid tänavatel ringi lippavad lehepoisid. Foto: Repro

Postimehel on 150-aastase eluea jooksul õnnestunud oma juubeleid tähistada vähestel kordadel – 50. sünnipäeva 1907. aastal, 75. sünnipäeva 1932. ja 80. hällipäeva 1937. aastal.

80. ja 150. sünnipäeva vahemikku jäänud ümmarguste tähtpäevade aegu käis sõda, Eestimaa oli võõrvägede okupeeritud või võõra võimu all.

Oma keelele ja meelele väljundit otsida on aga tahetud igal ajal, olgu meie maalapi geopoliitiline viit siis Vene tsaaririigi kubermang või Eesti NSV.

Kuidas Postimees oma suurimat sõjaeelset juubelit – 80. sünnipäeva – tähistas, saame teada näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi tänuväärses arhiivraamatukogus vanu ajalehti sirvides.

Juubeli lähenemisest annab Postimees märku kümmekond päeva enne sünnipäeva.

8. juunil 1937 domineerib ajalehe esiküljel sellekohane teadaanne: Postimehe 80-ne aastakäigu tähistamiseks ilmub 17. juunil s.a. Postimehe 80 aasta juubelinumber mitmekordselt suurendatud lehekülgede arvuga ja värvi trükis.

See number koondab endasse palju mitmesugust väärtuslikku ja huvitavat materjali, mille tõttu huvi selle numbri vastu kujuneb erakordselt suureks. – Reklaam selles väljaandes tasub end eriti hästi.

Ajalehe Postimees 80. sünnipäeva esilehekülg. Foto: Repro

Elujõudu ümbritsevast

17. juunil 1937 ilmunud sünnipäevaleht ise on nii sisult kui vormilt vaoshoitult pidulik. Senise 8-–12 lehekülje asemel on selle Postimehe maht 40 lehekülge!

Lugejate poole pöördub tollane peatoimetaja Jaan Kitzberg (kirjanik August Kitzbergi poeg, oli toimetajaks 1935–-1941). Paatost tema juubelimõtetes ei leia.

Postimehe 80. sünnipäeva puhul arutleb ta nii: «Kui üksikisik jõuab seesuguse tähtpäevani, siis tullakse kokku pidurõivais, austatakse töötajat, hinnatakse tema teeneid, öeldakse tänu hallpeale tema elutöö eest teadmisel, et inimene on ajalik.

Postimehele meie ei võlgne seesugust pidulikku kokkutulekut. Tema tööjõule ei ole loodus seadnud paratamatuid piire, et peaksime ruttama temale töö eest tänu avaldama veel tema elueal. Ammutades jõudu elust, mis teda ümbritseb, on ta igavesti noor oma iga päev korduvas taassünnis.

Milleks siis see juubel?

Postimees pühendab oma tähtpäeva samale tööle, mida ta on teinud kõik need 80 aastat. Saates oma tänase töövilja lugeja kätte, taotleb ta sama, mida ta on taotlenud kõigi nende kaheksa aastakümne kestel avaliku häälekandjana: edasi viia Eesti ühiskonda parema tuleviku suunas.»

150 kirjutajat

Tagasihoidlikus esituses on Postimehe kauaaegse peatoimetaja (1896–-1935) Jaan Tõnissoni tervitus oma vanale kaaslasele. «Vaikiva aja» valitsus tagandas Tõnissoni peatoimetaja kohalt ning ei vaadanud hästi ka tema edaspidistele arvamusavaldustele Postimehe veergudel.

Juubeli-Postimehest nähtub, et Eesti esimene järjepidevalt ilmuv ajaleht hindab õiglaselt igaühe tööd, kes 80 aasta kestel tema väljaandmisesse oma panuse andnud. Suurelt ja laialt tutvustab ta vaimutöö leheks saamise protsessi kuni tänavale lehepoisi kätte jõudmiseni.

Umbes 150 isikut on Postimehe toimetamisel olnud tegevad – on suur pealkiri üle lehekülje. Tollest sünnipäevalehest saab lugeja teada ka seda, kes on Postimehe esimese 80 aasta jooksul olnud lehe peatoimetajad tema asutaja Johann Voldemar Jann-seni (1857-–1868) järel: Caspar Franz Lorenzsonn (1863–-1879), Lilli Suburg (1879), Jaan Lipp (1879–-1882), Eugen Jannsen (1882-–1885), Karl August Hermann (1886–-1896), Jaan Tõnisson (1896–-1935).

Sünnipäevalehes on ära trükitud ka kõigi 150 isiku nimed, kes toimetuses lehele kirjatööd teinud. Nimekiri algab Johannes Aavikuga ja lõpeb Eduard Johann Õunapuuga. Vahepeal on Matt-hias Johann Eisen, Karl August Hindrey, Hugo Raudsepp, Karl Eduard Sööt ja palju teisi.

Ustav raudvara

Postimehe raudvarana esitletakse töökaaslasi, kes 25–-50 aasta jooksul Postimehe rõõme ja muresid jaganud. Nende seas on mees, keda nimetatakse kogu Eesti trükitööstuse patriarhiks – Voldemar Mann, selleks ajaks 55 aastat trükikunsti teenistuses.

70-aastane trükikoja käsilao osakonna juhataja arvab, et ta peab vastu veel 7-8 aastat, et koos endast noorematega tähistada Gutenbergi trükikunsti 500. aastapäeva. Muu hulgas meenutab vanameister, et raekoja keldris, kus Postimeest trükiti kahe mehe jõul ümberaetavas kiirpressis, asunud mõnikord ka Jaan Tõnisson ise vända juurde, kui lehe väljaandmisega juba suur kiire käes.

Postimehe raudvara esindab sünnipäevalehes ka mees, kes teinud Postimeest koos peatoimetaja Karl August Hermanniga. Postimees ilmus siis üks kord nädalas, neljaleheküljelisena ja väikeses formaadis. «Tollal oli aega lehte laduda terve nädal,» meenutab 50 aastat trükinduses töötanud Gustav Peterson.

Trükikunst areneb

Aasta 1937. Postimehe trükikoja aktsidents- ehk väiketrükiste (kutsekaardid, reklaamid, blanketid jms) osakond. Tööruum 80 inimesele. Aktsidentsosakonda, trükikunsti templit, pole masinad suutnud veel vallutada. Siin laotakse, nagu Gutenbergi ajal, kõik käsitsi. Foto: Repro

Juba ammu ei kandu vaimuinimeste mõtted paberile hanesule kribinal. Ka ajalehtede trükkimine on Gutenbergi ajast peale muutusi läbi teinud.

Teksti murdjal (praeguse ametinimega küljendajal) on oma tähelepanekud 1900ndate aastate algul ilmunud Postimehest. Sel ajal laoti teksti kokku ikka veel käsitsi, üksikutest tähtedest. Ilmunud lao tähtede kastidesse tagasipanek võttis palju aega. «Nüüd läheb tinasse laotud tekst ümbersulatamisele, ainult pealkirjatähed pannakse oma kasti tagasi.»

Juhtus ka õnnetusi. Ladu kukkus käest hunnikusse ja kõik tuli tähthaaval taastada. Loomulikult jäi siis leht hiljaks. Kord ilmunud muidu 4-leheküljeline Postimees laiali lennanud lao pärast 2-leheküljelisena!

Ladumismasinad tulid Postimehe trükikotta 1924. aastal.

Loomulikult polnud Postimehe 40-leheküljeline sünnipäevaleht üleni trükikojakeskne. Filosofeeritakse, tehakse üldistusi Postimehe rahvuslikust võitlemisest teoorjuspäevilt iseseisvasse Eestisse. Autoriteks on tolleaegsed vaimu- ja seltskonnategelased Jüri Uluots, Johan Kõpp, Anton Jürgenstein, Karl Eduard Sööt, Karl August Hindrey ja mitmed teised.