Oma eeskuju, õpetaja ja sõbra panust eesti muusikasse peab Uno Loop tohutult oluliseks. Laulja pingutused on vilja kandmas ja Naissoo pärandi edasikandmiseks asutatud fond. Temaga käis rääkimas Immo Mihkelson
Kummardus Uno Naissoole
22. märts 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähtpäevadel vaadatakse tagasi ja tehakse kokkuvõtteid. Kohe saab täis 80 aastat Uno Naissoo sünnist ja sellega seoses kerkivad tema nimi ja teod taas korraks tähelepanu alla.
Naissoo oli helilooja ning tema meloodiad helisevad lauludes. See on miski, mis ei kao, sest mõned neist viisidest on sügavalt sööbinud inimeste mälukurdudesse. Isegi kui nad une pealt ei oska öelda autorit, on Naissoo nimi seal sees vesimärgina.
Aga on ka teine pool, mis kui jäämägi varjab silma eest suurt osa oma tegelikust massist. Uno Naissoo tegevuses oli selleks jazzipropagandisti ja muusikapedagoogi tegevus. Pisut poeetiliselt võiks öelda, et see liigutas mägesid ja muutis muusikuid. Seepärast Uno Loop lausubki praegu, et tunneb ennast suure tänuvõlglasena.
Loop, kes Naissooga tutvus pea kuus aastakümmet tagasi, on oma mentori sünnipäeva eel võtnud asja tõsiselt käsile ning astunud samme, et loodaks Naissoo-nimeline fond, mis aitaks jätkata muusikamehe ideaale. See tähendab haritud kergemuusikuid, avarama sõnavaraga muusikat ja uudsusejanu õhutamist.
Otsa-kooli abiga, kus Uno Naissoo töötas kolmel kümnendil, on fond nüüd asutatud ja Uno Loop kutsub üles teisi tänuvõlgnikke selle täitmisel osalema. Mees ise jääb oma rollist rääkides väga tagasihoidlikuks, kuid ütleb, et ta ei saa teisiti, kui püüab tegutsemisega midagi muuta.
Naissoo pärandit väärtustades võiksime kasvatada paremaid muusikuid ja saada paremat muusikat, usub Loop. Õigemini ta teab, sest on seda omal nahal tunda saanud. Selline tänuvõlgade «tagasi maksmine» on tegelikult ju loomulik protsess ja väga inimlik. See aitab kunagi külvatud seemnel saagiks kasvada.
Uno Loobil on, mida oma pikast muusikaelust meenutada. Lausa üllatavaid asju võib sealt temaga jutlemisel kerkida. Näiteks eesti esimene jazzifestival 1949. aasta augustis, kui ühes Vene tänava majas said teisel korrusel suletud uste ja kinni tõmmatud kardinate taga kokku ansamblid Swing Club ja Mickeys ning tollasest ametlikust keelust hoolimata mängiti kohapeal moodustunud segakoosseisudega tublisti jazzi.
Loop liitus Naissoo agaral eestvedamisel tegutseva klubilist laadi ettevõtmisega Swing Club küll alles aasta hiljem, kuid et ta oli siis Naissooga juba tantsuesinemistel koos mänginud, sai ta ajaloolise sündmuse tunnistajaks olla lihtsalt kuulajana ühena selle põrandaaluse ürituse väga vähesest publikust.
«Ma tegelesin sel ajal veel rohkem spordi kui pillimänguga. (Aleksander) Rjabov oli kitarril mulle näidanud paari jazziakordi ja laulja ma veel polnud. Kuid seltskond oli tuttav. Mind huvitas, mida nad mängisid.»
Loop meenutas, et Naissoo, kellest sai tema hea sõber, olla kangesti tahtnud laulda. Võttis isegi Karl Otsalt hääleseadetunde, kuid ega tal laulmine kuigi hästi välja tulnud. Uno Loop tõmbab sahtlist välja vana foto 50ndate algusest, kus ta koos Naissooga Swing Clubi saatel laulab. Tema ise tegi siis lauljana alles esimesi samme, ansamblisse võeti ta kitarri mängima.
See oli aeg, mil jazz oli Nõukogude Eestis rangelt keelatud ja saksofonistid müüsid ridamisi oma pille maha, sest nendega polnud suurt midagi peale hakata: Karl Aavik olla neid kokku ostnud ja pärast Stalini surma, kui julgemad mehed söandasid taas saksofoniga lavale minna, olevat Aavik neid tagasi müünud. Olid sellised kumalised ajad.
1954 astus Uno Loop nimekaim Naissoo pealekäimisel Tallinna Muusikakooli, sest vanem kolleeg veenis teda, et hea muusik peab oskama hästi ka teooriat, siis tuleb muusika paremini välja. Üks Loobi tollaseid kursusekaaslasi oli Arvo Pärt.
Vähemalt paar korda nädalas mängis Loop koos õpetajaga Swing Clubis või Pirita restorani tantsuansamblis, päeval aga istus tema tundides koolipingis. Mõned korrad oli isegi nõnda juhtunud, et Loop andis Naissoole arvestuse vahetult enne lavale minekut, esinemiskohas. Hinnaalandust polevat ta saanud mitte grammigi.
«Uno Naissoo pedagoogilise aususe ees tuleb müts maha võtta,» räägib Loop. «Ta oli õpingutesse puutuvalt äärmiselt korrektne ja objektiivne. Ükskõik kui hilja meie mäng öösel lõppes, olime hommikul vara tundide alguseks õigel ajal platsis.»
Kuigi muusikakoolis siis kerget muusikat ametlikult ei õpetatud, mäletab Loop, et Naissoo rääkis sellest pidevalt. Koolis oli see muusika õpetajate seas ebasoosingus ja seega jäi Naissoo justkui üksi omaette leeri. Ent «isetegevus» oli tollal üks ametliku kõnepruugi võlusõnasid. Et muid vabadusi oli napilt ja meelelahutust vähe, siis toetati seda tugevasti. Isetegevuslaste seas oli mõistagi hulk kerge muusikaga tegelejaid ning just neid soovis Naissoo edasi aidata. Loop mäletab, et vanem kolleeg rääkis juba tema õpinguajal pidevalt, et kool peaks hakkama niisuguseid muusikuid õpetama, ja et tuleks avada ka vastav osakond.
«Ta ütles ikka ja rääkis kõigile, et muusikat, mida inimene kirja panna ei oska, pole teiste jaoks olemas,» märgib laulja.
Loomult optimistlik ja rõõmsameelne Uno Naissoo oli visa ning järelejätmatu. Talle olevat Loobi õpingute ajal olnud vastuvõetamatu seegi, et klassikalist klaverit õppinud said muusikakooli edukalt ära lõpetada nõnda, et nad ei suutnud lennust mängida akordsaadet lihtsatele lauludele. Naissoo koostas selle õppimiseks vastava programmi, mida ta 70ndatel õpetas ka konservatooriumis.
«Naissoo oli autoriteet nii õpilaste kui õppejõudude seas,» meenutab Loop. «Temaga ei saanud muusikalistes küsimustes mitte keegi vaielda. Loominguõpilasi tal kuigi palju ei olnud. Tal vist ei olnud nende jaoks aega.»
Uno Loobi sõnul oli Naissoo pidevalt stressis. «Tal oli kogu aeg vähe aega ega saanud kuidagi hakkama asjadega, mida ette võttis. Ta rabeles, kiirustas kuhugi, neelas peotäie tablette ja rabeles edasi.»
Laulja oletab, et küllap oli Uno Naissoo kiirustav elustiil see, mis lõpuks mõju avaldas ja talt tervise ning elu viis.
«Ta ei osanud puhata. Ma ei näinud kordagi teda rahuliku ja lõõgastununa. Ta pidi hommikul lapse viima uisutama. Siis pidi ta jõudma vokaalansambli Onyx proovi. Peaaegu põlve otsas kirjutas kiirustades seadeid. Kui tal autot veel ei olnud, komponeeris trollis sõites, noodipaber süles. Tema töövõime oli tohutu. Naissoo oli läbinisti koos selle muusikaga, mida ta tegi ja mis talle meeldis. Ta oli oma veendumuste esitajana teisi nakatav. Mis talle endale meeldis ja mida ta pidas heaks ning õigeks, oskas ta teistele esitleda nii veenvalt, et sa jäidki uskuma, et see tõesti nii on.»
See juhtus nii ka bossanoovaga, millest Naissoo ühel hetkel innustus. Uno Loobi silmad löövad särama, kui ta räägib, mismoodi temagi ära nakatati. Naissoo kirjutas eesti esimesed bossad ju talle need unustamatud meloodiad «Märtsis algas mai» ja «Kui käes on jaanipäev». Laulja ütleb, et ta oli õnnega koos.
«Ilma Naissoota poleks ma see muusik, kes ma olen. Ilma tema õhutuseta poleks ma laulma hakanudki. Just tema viis mu esimest korda 1960. aastal raadio stuudiosse laule lindistama. Kolmest laulust kaks olid Valgre omad. Mäletan, kuidas Naissoo ütles: pane tähele, Valgret praegu keegi ei laula, aga kui sa ära teed, hakkavad teised ka laulma. Nii ka läks. Prohvetlikud sõnad.»
Ja kui Uno Naissool õnnestus pärast aastatepikkust võitlust muusikakoolis 1977. aastal lõpuks ometi levimuusikutele osakond avada, kutsus ta Uno Loobi endale appi õpetama.
Kui Naissoo mõned aastad hiljem suri, paluti Loopi vähemalt üks aasta teda asendada. Tõrksalt olevat ta seda teinud, sõnadega, et tal vanust juba küllaga ja kavatseb kohe pensionile minna. Aga aastast sai märkamatult kümme. Kannatusi ja proovilepanekut, nagu asjaosaline ise meenutab, ent osakonna eksisteerimise nimel ta pingutas.
Praegu nendib Uno Loop rahuloluga, et töö pole luhta läinud. Õpetamine funktsioneerib ja «toodab» kirjaoskajaid levimuusikuid. Ka suhtumine on normaalne selline, mida lootis Uno Naissoo. Et suhtutaks levimuusikutesse nagu igasse teise muusikaõppurisse ega arvata, et nende tegevus on väheväärtuslik.
«Uno Naissoo mõju kestab ikka veel,» ütleb Loop pärast mõttepausi, kui palun tal avaldada arvamust panuse kohta, mille tema mentor tegi eesti muusikasse. «Tema harmooniasse suhtumine, suhtumine muusikasse üldse. Tema tõekspidamised ja veendumused, mida ta jõudis realiseerida, on paljuski määranud eesti kerge muusika suundi. Asjad, mille ta paika pani, ära formuleeris. Jazzihariduseni jõudmine on tema elutöö vist küll kõige tähtsam osa. Naissood teatakse küll heliloojana, kuid pedagoogitöö oli talle endale tähtis. See on midagi niisugust, mis on tehtud teistele ja eesti muusika jaoks.»
Kuldsed sõnad. Kuid veel on midagi.
«Teine kinnisidee oli rahvuslik jazz. Ta rääkis sellest pidevalt Swing Clubi proovides alates 50ndatest. Aga ta kahtles, rääkis ikka, et neegritel on endale omane jazzis olemas, aga kas ka eestlastel on midagi endast sinna võimalik panna?»
Uno Loop lisab, et mõte Naissoo pärandi edasikandmiseks fond moodustada, on teda närinud juba aastaid. Nagu seeme, on see püüdnud idanema minna. Ta tahab, et need ideaalid kuidagi jätkuksid. Õnneks võttis Otsa-kool vedu ja pani õla alla.
Uno Loop arvab, et hulk muusikuid, kes tuule tiibadesse saanud Otsa-kooli osakonnast, teenivad nii hästi, et igal aastal mingi pisku loovutada ka üldiste huvide eest seisvasse fondi.
«Ma olen ise nõus panema natuke rohkem. Ehk mõni teine veel. Tahan üles kutsuda, et igaüks oma südametunnistuse järgi...»
Uno Naissoo
25.03.1928 05.01.1980
Jazziedendaja ja helilooja.
Asutas 1949. aastal, kui jazz oli juba ametlikult keelatud, ansambli Swing Club, mille tegevust Valter Ojakäär nimetas raamatus «Sirp ja Saksofon» «põrandaaluseks».
Oli 1949. aastal Tallinnas toimunud esimese eesti jazzifestivali üks algatajaid.
Lõpetas 1952. aastal Tallinna konservatooriumi heliloojana Heino Elleri käe all.
Mängis ansamblites Rütmikud, Stuudio 8 ja Metronoom.
Instrumentalistina mängis ta laitmatult klaverit, akordioni, kontrabassi ja althorni ja ventiiltrombooni, olles võimeline neil kõigil huvitavalt improviseerima.
Uno Loop on tunnistanud, et 60ndate alguses ülipopulaarne Eesti Raadio meeskvartett sai alguse Swing Clubi vokaalgrupist, mille eeskujuks oli Naissoo üks lemmik Four Freshmen.
1962. aastal asutas uudsema repertuaari esitamiseks Heliloojate Liidu Eksperimentaalkoori, millest hiljem kasvas välja Tallinna Kammerkoor.
Kirjutas hulgaliselt jazziteemalisi artikleid, osales raadio- ja telesaadetes. Algatas diskussioone ja ergutas kirjutama jazziuurimusi.
Kombineeris oma loomingus eesti rahvamuusikat Ameerika West Coast Jazzi ja bebopi elementidega.
Naissoo folklooriainelist jazzpala «Improvisatsioon Eesti teemal» kasutas oma jazzisaate algussignatuuris Üleliiduline Raadio.
Tema tuntumad jazzkompositsioonid olid seitse jazz-süiti (19571976).
Tuntuimad laulud: «Neil päevil polnud algust», «Märtsis algas mai», Mu kodu», «Iial ei muutu võõraiks me» jt.
Naissoo lemmikud olid Gerry Mulligan, Jimmy Giuffre, Dave Brubeck, Miles Davis, Ella Fitzgerald, Oscar Peterson ja Stan Kenton.
Ta oli 1960ndate teisel poolel üks esimesi Eestis, kes innustus tollal kogu maailmas populaarsest bossanoovast ja hakkas ise looma sellest stiilist inspireeritud muusikat.
Kirjutas koos poja Tõnu Naissooga 1969. aastal muusika eesti kõigi aegade populaarseimale filmile «Viimne reliikvia».
1973. aastatel tegi muusikali «Squirrel», mida tegelikult võib pidada ka eesti esimeseks rock-ooperiks. Tükk on siiani lavastamata.
19521980 oli Tallinna muusikakoolis (praegu G. Otsa nimeline) muusikateooria õppejõud. 1977 asutas selles koolis kergemuusika osakonna, mis tegutseb siiani.
Kirjutas mitu jazziõpikut (nt «Harmoonia alused», 1961; «Dässilik harmoonia ja orkestratsioon», 1969).
Uno Naissoo 80 üritusi
27. märtsil Tartus Athena keskuses ja 30. märtsil Tallinnas Kumu auditooriumis esitab Tõnu Naissoo kvartett kava Uno Naissoo muusikast.
5. aprillil toimub Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis 24. Uno Naissoo loomingukonkurss. Võidutöö kantakse ette 6. aprillil Eesti Raadio I stuudios toimuval Naissoo loominguga galakontserdil.
Algatati Uno Naissoo fond
Otsa-kooli direktor Aarne Saluveer, 4. märtsil 2008 sõlmisid Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool Uno Naissoo nimelise fondi moodustamise lepingu. Millised on eesmärgid?
Noorel muusikul ei ole kerge siseneda muusikamaailma. Kui sa pole kuulus, ei toeta sind keegi. Jazz pole ka niisugune muusika, mida Eestis üleliia palju esitada saaks. Uue fondi mõte ongi arengu toetamises.
Meie arvates on esmatähtis looming see, mida mängida. Näiteks oli meil just mõned päevad tagasi Siim Aimlaga juttu, et Naissoo lõi 60ndate lõpus vaba jazzi vaimus pala «Fantaasia». See oli siis üsna uus nähtus. Omas ajas oli tema loomingus palju uut ja huvitavat.
Meie arvates tuleks toetada just loomingulisemaid suundi. Esimene väljund, mida tahame toetada, on meie koolis toimuv Naissoo-nimeline loomingukonkurss. Selle idee on mitte niivõrd reastada, kuivõrd panna noori rohkem muusikasse süvenema. Teiseks eesmärgiks on kogu Otsa-kooli rütmimuusika poole edendamine.
Tahame tegevust avatumaks ja rahvusvahelisemaks muuta. Meil on sõpruskoolid Madeirast otimaani ja Soomest Austriani. Näiteks oleks interneti kaudu võimalik muuta konkurssi rahvusvahelisemaks ja selle kaudu ühtlasi propageerida ka Naissoo muusikat.
Kuidas Naissoo fond täituma hakkab?
Reaalsus võiks olla selline, et inimesed, kes tunnevad, et on õige asi, lihtsalt annavad. Kui oli Veljo Tormise juubelikontsert, kogunes sellistest annetustest päris palju raha.
Naissool on muidugi palju õpilasi olnud. Me ootame ka seda, et need, kes on Naissoolt midagi saanud, annaksid oma panuse. Nende seas on hulk tuntud muusikuid, kes osa ei teaks teooriast vist midagi, kui Naissoo poleks neid õpetanud ja õpetamise alused loonud.
Otsa-kool pani praegu fondi 25 000 krooni. Ka esitajate liit ja Uno Loop on lubanud teha oma panuse.
Me ei arvagi, et fond kohe homme toimima hakkamiseks 100 000 krooni täis saab. Näiteks Tormise fondil ja Heino Kaljuste fondil kulus startimiseks mitu aastat.
Oma panuse saab anda:
Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond
221001101347
Uno Naissoo Fond