Kuulates Kuressaare lossipargis TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite esitatava Jevgeni Švartsi «Draakoni» teksti, rabab selle 1943. aastal kirjutatud näidendi aktuaalsus ning samal ajal ka temas peituvate konkreetsete tähenduste muutumine muutuvas ajas.
1981. aasta märtsis Ingo Normeti poolt Endlas lavale toodud TRK X lennu diplomilavastust saatis meeletu menu. Seda mängiti ühe aasta jooksul 61 korda enam kui 36 000 vaatajale. Pool aastat pärast Tallinnas toimunud kooliõpilaste tänavarahutusi ja sellele järgnenud «40 kirja» valminud lavastuse tähendus ning alltekst oli mõistetav igale saalisistujale.
Noored näitlejad mängisid õhinaga lugu omaenese elust. Keda peeti Draakoniks, oli üheselt selge, me samastasime end vapra ja õilsa Lancelotiga Sulev Tepparti sarmikas kehastuses ning naersime pisarateni Andrus Vaariku kollaboratsionistist Linnapea sotsiaalselt niivõrd äratuntavate ja vaimustava näitlejameisterlikkusega esitatud «skisofreeniahoogude» üle.
Näidendi lõpuosa, kus Linnapea on kuulutanud ennast Draakoni hävitajaks ning hakkab ise üha rohkem Draakoniga sarnanema, meenub kaugelt hägusemana, sest kes oleks laulva revolutsiooni eelõhtul suutnud sellist asjade käiku tõsiselt võtta.
1996. aastal Kalju Komissarovi Ugalas tehtud «Draakoni» lavastus Viljandi lossimägedes tõuseb meelde huvitavate tehniliste lahendustega (Üllar Saaremäe Draakon põristamas tol ajal veel uudse ATV seljas). Sisulist tähendust too lavastus aga ei saavutanud, sest Draakon oli juba viis aastat tagasi hävitatud, Linnapea aga vist veel mitte võimule tõusnud.
2008. aastal Helen Rekkori poolt oma kaasüliõpilastega teostatud «Draakoni» lavastus läheb huvitavaks just teises pooles, kui Draakon ja võit tema üle hakkab juba ununema ning teda truult teeninud Linnapea ongi võimul. Sisuliselt kõige põnevamaks tõlgenduseks selles lavastuses on algselt kolmepäise Draakoni muundumine teises vaatuses kolmeks linnapeale ustavaks ja alandlikuks (ekskommunistist?) teenriks.
Lavastuse esimene pool ja kogu Lanceloti liin jäävad ebamäärasemaks, sest tundub, et tegijail pole endilgi selge, kes on praegu Draakon ning kas ja kuidas tasub temaga võidelda.
Johannes Veski ei mängi kangelast, kes kutsuks endaga samastuma, ning ka tema võitlusse astumine Draakoniga tundub olevat küllalt juhuslik, nagu ka tekstist tulenev lõpukutse «tappa igaühes meist istuv Draakon» jääb kõhklevaks.
Ja asi pole siin ilmselt mitte noores näitlejas või sama noores lavastajas. Lihtsalt aeg pole veel küps uue Draakoni märkamiseks. Ilmselt läheb selleks vaja veel ühe (näitleja)põlvkonna vahetumist. Praegu oleme küllap alles tänulikud, et meid taas valitsev Draakon on oma tulise hingeõhuga hävitanud järveveest tüüfusepisikud ning rahvas ohverdab sellele Moolokile (küll üha väiksema rõõmuga) uusi süüta neitsisid.
Kui draakonivastase võitluse tulemusena on Linnapea võimule saanud, siis võib Švartsi näidendit loomulikult tõlgendada ka küsimärgina sellise võitluse mõttekusest. Eriti praegu, kui Ukrainas ja Gruusias hiljuti toimunud ja meid vaimustanud värvilised revolutsioonid oma tulemusega samuti sinnakanti triivivad.
Ja kui nüüdne noor põlvkond igasugust revolutsioonilist võitlust just sellisena (häbi)märgistab, siis on see kahtlemata tõsiseltvõetav sõnum. Paraku vajaks selline sõnum siis selgemat väljamängimist ja peaasi, omapoolse alternatiivi andmist, mis Viljandi noorte «Draakonis» (erinevalt näiteks Elmo Nüganeni «Wargamäe Vabariigist») aga arusaadaval kujul puudub.
Adressaadi ja tähenduse ebamäärasus kummitabki kogu Helen Rekkori lavastust. Nii ka Rauno Kaibiaineni mängitud Linnapea veiderdab ju kohati publikut üsnagi naerutades, kuid tundub, et näitleja siiski ei taju, KEDA ta täpselt mängib, ja sealt ka konkreetse allteksti puudumine. Veelgi enam käib see Karl Kena mängitud Heinrichi kohta, kes annab vaid teksti Švartsi näidendist, nägemata, et ta ümbrus on prototüüpe juba lausa täis.
Kõrvutades kõnealust lavastust samade peategelaste poolt Rakvere teatris suure menuga «oma enese elust» mängitava etendusega «Kuidas elad?...Ann?!», jääb Švartsi tekst nende jaoks praegu siiski pigem abstraktseks muinasjutuks, mida rõhutab paraku ka Marion Unduski «jõululavastuslik» kostüümivalik. Või siis jutustuseks abstraktsest «fašismist», kuhu viib mõtte muusikataustaks võetud konkreetajastuline Šostakovitsi VII sümfoonia.
Uus lavastus
Jevgeni Švarts «Draakon»
Lavastaja: Helen Rekkor (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia)
Juhendaja: Kalju Komissarov
Kunstnik: Marion Undusk
Liikumisjuht: Einar Lints
Osades: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid
Esietendus Kuressaare lossi hoovis 5. juulil