Miks on nii, et inimene hakkab vananedes üha piredamaks muutuma? Küll ei meeldi üks, küll teine. Selle asemel et üksluiseks muutuvaid pensionäripäevi näiteks raamatukogus käimise ja lugemisega sisustada, eelistavad paljud vanad inimesed millegipärast tähelepanu hoopis mujale suunata. Vingumisele elukalliduse ja üha kehvemaks muutuva tervise üle, ühistranspordis noorte sõimamisele või lihtsalt aknal passimisele. Et kes kellega käib ja millal tuleb või läheb.
Piinlik.
Õnneks ei käi eespool öeldu kaugeltki kõigi vanade inimeste kohta. Aga ilmselt on oskus väärikalt vananeda – kui seda viimasel ajal üha populaarsemaks muutuvat sõnapaari kasutada – sügavalt individuaalne. Vananeme paraku kõik, teaduslikult tõestatud, aga kuidas jääda seejuures väärikaks? Ja mis tähendab üldse – väärikalt? Kas see tähendab näiteks vanuigi enese seest rahvatantsusoone avastamist, pensionäride päevakeskuses käimist ja heietamist teemal, kuidas ma eile endale kaks kartulit keetsin ja ära sõin? Aga täpselt sellistel teemadel seal ju juteldakse, tean vanu inimesi, kes just sääraste totrate mõttetalgute tõttu pensionäride huviklubisid väldivad.
80-aastasel Kihnu Virvel vajadust rahvatantsuringi või huviklubi järele ei ole. Sest ta ise on huvitav. Toimetab oma Järsumäe talus, hoolitseb pudulojuste eest ning küpsetab leiba. Katab külaliste tulles lahkelt laua ning valab kaheliitrisest kokakoola pudelist piima. Jah, pension võiks suurem olla, aga ta ei kurda, ei virise, ei nuta suure häälega.
Milles Virve fenomen seisneb? Sisemises rikkuses. Kirjeldamatult mõnusas huumorimeeles. Elutarkuses. Ja ehk ka suurepärastes geenides.
See naine on elus teinud palju ränka tööd, lapsed üles kasvatanud ja mitu korda surmasuhugi vaadanud. Ja mis sugugi väheoluline pole – Virve on eheda Kihnu kultuuri elav kandja ning jätkuvalt ka looja. Kultuuri, mis kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi väärtuste nimistusse. Mäletate, kui ta kihnu kördis reipalt mööda punast vaipa vabariigi aastapäeva vastuvõtul presidenti kätlema astus?
Vähe sellest, Virve-Elfriide Köster – aga just nõnda Järsumäe Virve kodanikunimi kogu oma kaunis pikkuses kõlabki – asutab end peatselt suvetuurile! Uskumatu, aga tõsi. Ja seda 80-aastasena!
Kui kuuldavasti tänavu suvel kerget pappi taga ajavad estraadikunstnikud tihti publikuvähesuse üle kurdavad, siis arvata võib, et vitaalsel Virvel tänulikust publikust juba puudust ei tule.
Kadedaks teeb. Sest iial ei või teada, milliseks keegi ise vanuigi muutub. Kas oskame sama moodi vananeda? Või muutume torisevateks tüütusteks?
Vaadakem endasse. Kanname ju eneses liialt palju sellist kultuuri, mida vaimsete väärtuste nimistusse kanda ei söandaks.