Eesti missioonisõduri olukord on leebem

Eesti sõjaväepsühholoog leitnant Merle Parmak sõdureile antidepressante välja ei kirjuta. Foto: Kalev Lilleorg/SL Õhtuleht

Eesti kaitseväel värvikaid lugusid lahingustressist hullunud sõdureist pole.

 Sõjaväe­psühholoogi leitnant Merle Parmaku hinnangul võib põhjus peituda värbamises: kui korra juba armeele jah-sõna öelnud ameeriklased peavad tõrkumata missioonile minema ja seda 12 kuuks, siis eestlased seovad end vaid kuueks kuuks ja võivad igal ajal elukutset vahetada.

Samas tunnistab Parmak ka seda, et siit missioonile saadetud meeste psühholoogilise toimetuleku kohta suuremaid uuringuid tehtud pole. Pole ka andmeid, paljud neist võiks kasutada psühhotroopseid ravimeid.

Kui palju on Eesti missioonisõduritele antidepressante ja rahusteid välja kirjutatud?

Me ei tea seda, sest tõenäoliselt minnakse sellise probleemiga pigem perearsti juurde. Kaitsevägi on üpris stigmatiseeriv organisatsioon ning selline diagnoos kaitseväelase tervisekaardil võib tema jaoks kaasa tuua soovimatuid tagajärgi.

Depressioon on meie aja haigus ning kindlasti mitte elukutsespetsiifiliste tekkepõhjustega – naljaga pooleks võiks seda nimetada psüühiliseks gripiks. Sellega tuleb tegeleda, kuid see on ravitav ning inimene ei ole selle pärast invaliid. Kaitseväelasele on siiski märksa kergemini aktsepteeritav gripi kui depressiooni diagnoos.

Kui palju on olnud juhtumeid, kui mees on pidanud välismissioonilt ära tulema, sest ei suuda seal olla?

Meil on olnud juhtumeid, kus on palutud end tagasi saata, ning on juhtumeid, kus ei ole pärast puhkust tagasi mindud.

Palju selliseid juhtumeid on?

Kõige raskemad ajad meile algasid siis, kui meie üksused liikusid Lõuna-Afganistani. Siiski ei ole selliseid juhtumeid palju – arvestades missioonidel osalenud sõdurite hulka, on neid on erakordselt vähe. Enamik sõdureid saab juba enne otsust missioonile minna väga hästi aru, kuhu ja mida tegema minnakse.

Veel üks küsimus tehniliselt poolelt: meil on kõigi kaitseväelaste välismissiooni pikkus kuus kuud. Miks ameeriklastel oli enne 15 ja nüüd on 12 kuud? Kellelgi teisel ju nii pikki rotatsioone pole? Mille järgi see määratud on?

See küsimus on enamasti välismissioonidel osalevate riikide endi otsustada. Näiteks sakslased otsustasid neljakuulise kohalviibimise kasuks. Uuringud kinnitavad üha ja jälle, et missioonidel kestusega üle kuue kuu sageneb psüühiliste kõrvalekallete esinemise võimalus nii seal olemise aja jooksul kui ka pärast seda.

Muide, suur osa neist uurimustest on tulnud USAst – nende missioonid kestavad nüüd 12 kuud. Tulemused näitavad selgelt, et sõdurite vaimse taluvuse seisukohast peaks kuus kuud olema maksimumpiir.

Ameerikas peab pidama aastase pausi, enne kui sõduri võib uuele välismissioonile saata. Kas meil on samasugune vaheperiood?

Me peame siin seda teistpidi nimetama: ameeriklased peavad olema valmis 12 kuu pärast minema, aga meil võib inimene kohe minna, kuid võib ka rahulikult pikema pausi pidada või üldse mitte enam minna – näiteks elukutset vahetada.

Me peame kogu aeg endale meelde tuletama, kuidas käib missioonidele värbamine seal ja siin. Kui meil kasutatakse pigem passiivset taktikat – kes soovib, see tuleb –, siis seal on lähenemine rohkem agressiivne, inimene seotakse muu hulgas ka rahaliste kohustustega, mis muidugi mõista raskendab oluliselt hilisemat ümbermõtlemist. 

Teatud mõttes mõjutab värbamise süsteem ka inimese psüühilist toimetulekut nii missiooni ajal kui ka pärast seda. Kui näiteks oletada, et meil mõlemal tuleb missioonile minna, kuid mina tahan seda teha ja teie võib-olla mitte nii väga, siis psühhiaatri jutule lähete hiljem pigem teie kui mina. Siit tekib oluline vahe, kust valikute vabatahtlikkus hakkab rolli mängima.