Tartu Ülikooli retoorikaõppejõu Mart Raudsaare sõnul oli president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõne küll hea, ent ta ei saavutanud head kontakti kodudes telerite ees olnud publikuga.
Retoorikaõppejõud: president ei suhelnud kõne ajal telepublikuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raudsaar kiitis president Ilvese kõnes tähele pandud mitmeid kujundeid ja sõnamänge. «Näiteks alliteratsiooni, kui ta rääkis Maardu maalrist ja Lasnamäe lasteaednikust.»
Kõne ajal suhtles president Ilves Raudsaare arvates saalipublikuga paremini kui telerite taga oleva rahvaga. «Auditooriumiks olid mõlemad, seetõttu soovitaksin tal teatud hetkedel vaadata otse temast suurt plaani näitavasse kaamerasse - näiteks, kui ta ütles «Kallis Eesti rahvas» või «Hea Eesti rahvas». See annaks ka televaatajatele parema kontakti,» märkis Raudsaar, kelle sõnul selle esinemise ajal president televaatajale otsa ei vaadanud. «Loomulikult polnud tegu teleesinemisega, nii et kogu aeg president kaamerasse vaadata ei tohigi, aga just nendel teatud hetkedel, kui ta rahva poole pöördub.»
Kõnetehnikast rääkides soovitas Raudsaar presidendil mõelda pauside kasutamise peale. «Et pausid tuleksid loomulikes kohtades, mitte oleks seotud hingamisega. Et pausid aitaksid paremini rõhutada mõtet. Tema jutt kipub olema natuke monotoonne,» sõnas õppejõud.
Raudsaar ei nõustunud ka kiiduavaldustega, nagu oleks viimane aastapäevakõne olnud presidendi parim. «See oli hea kõne, aga mulle meeldis palju enam tema kaks aastat tagasi peetud aastapäevakõne, kus ta pöördus otse kuulaja poole: «Täna ma räägin sulle.» See oli väga personaalne ja täiesti uutmoodi lähenemine.»
Kõne sisu osas jäi retoorika õppejõu hinnangul presidendi tänavune jutt pisut liiga üldsõnaliseks. Nimelt oleks ta oodanud teravamat sõnumit vastuseks, kuidas peaks Eesti edasi minema - kuivõrd president märkis mitmel korral, et Eestil puudub praegu positiivne programm.
«Aga eriliselt hea oli kõne lõpp, mistõttu paljud seda ka kiidavad, kuna kõne lõpp on kõige olulisem. Eelkõige meeldis see osa, kus president tõi välja võrdluse eelmiste põlvkondadega, kes 92 aastat tagasi meie riigi lõid ja tahtsid seista omal jalul ja ütles, et «Meie täna vähem tahta ei saa» - see oli väga hea.»
Teistest presidentidest erinev
Raudsaar tõdes, et presidenti võrreldakse tahes-tahtmata tema eelkäijatega ja see on igale uuele presidendile raske: «Ühtpidi peab ta erinema teistest presidentidest, olema tema ise, samal ajal aga pakkuma midagi, mis vastaks rahva ettekujutusele presidendi rollist. Nii noore riigi puhul kahtlemata on see suuresti määratud eelmiste presidentide, nende isikuomaduste ja veidruste poolt,» selgitas Raudsaar, leides, et Ilves on seda kõike arvestades kenasti hakkama saanud.
Tema sõnul näitas Toomas Hendrik Ilvesele iseloomuliku kõnemaneeri ära juba tema ametisseasumise kõne 2006. aastal. «Arnold Rüütel, olles kõnepuldis, oli rohkem oma tekstis kinni - ta luges paberilt maha. Aga ta kompenseeris seda oma lihtsa rahvameheliku olekuga. Seal, kus oli Rüütel tugev, on Ilves nõrgem, ja vastupidi,» sõnas Raudsaar. Ta selgitas, et ametisse asudes ei nähtud Ilvest kui rahvameest, sest ta oli väliseestlane, kõneles aktsendiga. «Samal ajal tema suhtlusmaneer ei olnud paberis kinni ega ole ka praegu.»
Suurkujuks muutunud Lennart Meri oli oma kõnedega Raudsaare sõnul muidugi ületamatu. «Ta oli erudiit, kes oli oma kõnedes väga kujundirikas, väga dünaamiline ja improviseeriv.»