Kui Harju maakohus mõistab Kristjan Rahnu ja ta kaaskonna süüdi prostitutsioonile kaasaaitamises ehk lõbunaistega äritsemises, on vastus pealkirjas esitatud küsimusele «jah». Sest just niisugune sisu sellel Eesti karistusseadustiku sättel ongi.
Kas olümpialootus Rahnu tegeles inimkaubandusega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu on karistusseadustikus 16 paragrahvi, mis justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõuniku Kristiina Aaviku väitel on seotud inimkaubandusega. Kusjuures suur osa inimäriga seotust kvalifitseeritakse just prostitutsioonile kaasaaitamisena.
2008. aastal algatati 189 kriminaalmenetlust, mis võisid olla seotud inimkaubandusega. Prokuratuur saatis kohtusse 89 inimest, kelle hulgas võis olla inimkaubandusega seotud kuriteo toimepanijaid. Neist 31 olid seotud prostitutsioonile kaasaaitamisega, mis on ka Rahnu süüdistusparagrahv.
Täpset statistikat pole
Samas pole Aaviku sõnul meie kriminaalõiguses inimkaubanduse definitsiooni ega karistusseadustikus ka selle kuriteo koosseisu. Seda plaanib justiitsministeerium aga muuta.
Karistusseadustiku nimetatud paragrahvides käib jutt orjastamisest, pantvangi ja ebaseadusliku siirdematerjali võtmisest, doonorlusele ja alaealise prostitutsioonile kallutamisest, lasteporno valmistamisest ja selle võimaldamisest, suguühendusele sundimisest jm. Ent sõna «inimkaubandus» neis pole.
«Kuna karistusseadustikus selline koosseis puudub, on pärsitud ka meie koostöö Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa, Austria ja Prantsusmaaga, kus inimkaubandus on eraldi kuritegu,» nentis Aavik.
Tema väitel kaasnevad inimkaubandusega mitmed muud kuriteod, nagu vägistamine, kehaline väärkohtlemine, väljapressimine, tapmine, vabaduse võtmine, samuti rahapesu, maksudest kõrvalehoidumine, dokumentide võltsimine, korruptsioon jm.
Kuid kuna inimkaubanduse koosseisu pole, pole Aaviku sõnul ka selget ülevaadet inimkaubanduse juhtudest, ohvritest, inimkaubitsejatest, samuti neile kohtu poolt mõistetud karistustest.
Ka statistika ütleb ettevaatlikult, et «inimkaubanduse juhtumeid sisaldada võivates kuritegudes» mõisteti 2008. aastal Eestis jõustunud kohtuotsuste järgi süüdi 67 inimest.
Neist 36 karistati ebaseadusliku vabadusevõtmise, 16 lasteporno valmistamise ja võimaldamise ning nelja prostitutsioonile kaasaaitamise eest. Ka need arvud pole täpsed, sest üht inimest võidi karistada mitme erineva kuriteo eest.
Ränk kuritegu, tulus äri
Inimkaubandusega seotud registreeritud kuritegusid oli meil kõige enam Põhja (36 protsenti) ja Lõuna ringkonnaprokuratuuri piirkonnas (35 protsenti) ning kõige vähem Viru ringkonnas (kaks protsenti). Enim ahvatleti aga lapsi lõbuärisse Lääne ringkonnas, Pärnus.
Kuigi Aaviku sõnul on mitmed kuritegevusele kiiresti reageerivad riigid inimkaubandust puudutavaid seadusi täiendanud, on neil selliseid kuritegusid vähe registreeritud. Aaviku väitel sellepärast, et inimkeha müük prostitutsiooniks, orjana töölesundimine või doonorina kasutamine organikaubanduses on raskesti avastatavad.
Nii et mitte asjata ei peeta inimkaubandust kogu maailmas üheks kõige raskemaks kuriteoks, samas ka kõige tulusamaks äriks.
Äsja valmis justiitsministeeriumis põhjalik analüüs inimkaubandusest, millesse kaasati ekspertidena ka politseinikke, prokuröre, kohtunikke. Aaviku sõnul leidsid eksperdid, et kuigi inimkaubanduses tuleb lähtuda kokkulepitud rahvusvahelistest standarditest, ei saa Eesti teiste riikide mudeleid üks ühele üle võtta.
Karistusseadustiku muutmise eelnõus on Aaviku selgitusel kavas võrdsustada riigisisene ja piire ületav inimkaubandus, eristada inimkaubandust smugeldamisest (viimane võib olla inimkaubanduse osa) ning tunnistada alaealine inimkaubanduse ohvriks. Seda olenemata tõigast, kas alaealine oli enda müümisega nõus või mitte.