Helsingin Sanomat avaldas tänases lehes reportaaži Afganistanis teeniva Eesti kompanii EstCoy-9 tegevusest Helmandi provintsis.
Helsingin Sanomat tegi reportaaži Eesti sõduritest Afganistanis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlaste patrullibaasist Wahidist saadetud loos «Tõeliselt kaugel Tallinast» kirjutab ajakirjanik Heikki Aittokoski, et eestlased võitlevad Talibani vastu Afganistani kõige karmimas piirkonnas ning kirjeldab, kuidas rühm Eesti sõdureid koos afgaanidega eile hommikul Wahidi lähistel patrullil käisid.
Mässuliste tule alla jäämine on Helmandis eestlaste sõnul üpris tavaline, kuid kuna taliibid tulistavad kaugelt ja mitte eriti täpselt, ei kujuta need nii suurt ohtu kui tee äärde paigutatud isevalmistatud pommid.
«Kui Afganistan on impeeriumide surnuaed, nagu öeldakse, siis Helmand on selle kalmistu peavärav,» tõdeb Aittokoski ning kirjutab, et alates võõrvägede tungimisest Afganistani on seal hukkunud seitse Eesti sõjaväelast: «Kui soomlasi oleks Afganistanis surnud rahvaarvu arvestades sama palju kui eestlasi, oleks Helsingi Vantaa lennujaama kirstudes toodud 28 sõdurit.»
Küsimusele, kas Eesti 150 sõjaväelast peaksid siin üldse olema, vastab kontingendi ülem kolonelleitnant Kajari Klettenberg: «Meie peafunktsioon siin on see, et me oleme NATO liikmed, ja kui oled liige, pead osalema. Ei saa olla NATO liige ja siis jätta vastutus kandmata.»
Reportaaž kulmineerub kirjeldusega, kuidas eestlased avastavad tee äärest sinna äsja paigutatud 30-kilose ammooniumnitraatpommi, mis on võimeline nende Pasi tükkideks õhkima. Eestlased elimineerivad ohu, lõhates kanistri suuruse lõhkekeha.
«Kogu Helmand on nagu miin. Kas seda saab demineerida? Kas sellist sõda on võimalik võita?» küsib ajakirjanik. Leitnant Mario Lementa vastab mõne sekundi pärast: «Peab vastama, et jah. Aga on palju küsimusi.»