Postimees Riias: kogu Lätimaa leinab

Risto Berendson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päästjad eile ohvrit rusude vahelt välja toomas. Päästjate sõnul vähene võimalus kedagi rusude vahelt elusana leida iga minutiga.
Päästjad eile ohvrit rusude vahelt välja toomas. Päästjate sõnul vähene võimalus kedagi rusude vahelt elusana leida iga minutiga. Foto: EPA

Kakskümmend kaks tundi pärast Riias Maxima keskuse varingut tuuakse selle rusude vahelt korraga välja kaks kanderaami sinistes kilekottides surnukehadega. Toimuvat mõnekümne meetri kauguselt piirdeaedade tagant jälgivad hukkunute omaksed on ahastuses.

Postimehe fotograaf tunnistab hiljem, et sel hetkel hakkasid tema käed fotoaparaati hoides värisema. Õnnetuskohal tajutavat ängi on raske kirjeldada.

Sigaretid jäid ostmata

Hukkunute omaksed – need, kelle lähedasi pole veel rusude alt välja kaevatud – seisavad üheskoos kitsukeses nurgas kasiino Fenniks ees. Ehkki meeleheitel, peegeldub nende nägudelt veel lootus, kuni see järk-järgult kustutatakse. Uurijad kutsuvad omakseid järjest politseibussi, kus neile näidatakse tuvastamiseks hukkunute fotosid.

Iga viimase kui politseibussist väljuva inimese nägu reedab, mis uudis talle seal osaks sai. See vaatepilt masendab.

«Mul jäi naine sinna alla,» nutab värskelt hirmsa uudise saanud Aleksei. «Ta tuli eile bussiga töölt koju. Ütles mulle, et käib veel poest läbi. Miks ta sinna neetud poodi minema pidi.»

Selliseid lugusid on kümneid. Töölt tulnud inimesed seisid paha aimamata kassajärjekorras, kui kaubanduskeskuse lagi neile pähe kukkus. Esimeses laines hukkunute seas oli noor müüja, alati naeratav ja kliente lõbustada püüdnud noormees.

«Tal oli uhkelt rinnas silt, et kõige parem teenindaja. Väga rõõmsameelne 22-aastane poiss,» räägib kaubanduskeskuses püsikliendiks olnud Ljubov.

«Tema kolleegid, need, kes ellu jäid, rääkisid, et kõik need rusud tulid alguses just tema kassa kohal laest alla. Otse talle pähe. Jube lugu.»

Samal hetkel, kui Ljubov seda lugu mulle räägib, saavad kinnituse 36-aastase naise surma kohta tema täiskasvanud vend ja naine.

«Kaks last jäid emata. Teadsime juba hommikust saati, et selliste riietega inimene leti rusude alt surnuna, kuid fotot näidati meile alles nüüd,» räägib hukkunu vend. Ja nutab. Südamest.

Mõnikümmend meetrit eemal istub trepil kena tüdruk valge sulejopega. Nutab samuti lohutamatult. Teda ümbritsevad sõbrannad üritavad neiut lohutada, ent tüdruk ei tõsta pead. See pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Ja nii edasi ja nii edasi.

On ka imelisi pääsemislugusid. Nii juhtus näiteks kõrvalasuva IXO kaubanduskeskuse turvamehega, kes õnnetuse hetkel Maximas sigarette ostis. Mees jutustab, et seisis parajasti just sigaretileti juures, kui kaubanduskeskuses tuled ootamatult kustusid.

Mees aimas halba ja pistis pikemalt mõtlemata väljapääsu poole jooksu. Tulemus: üks võidetud elu ja allakukkunud rusudes katki rebitud jope.

Samasugune õnneseen on IXO keskuse lillemüüja Vineta. Viis minutit enne varingut seisis ta Maxima ees, kavatsedes poodi minna. Ja otsustas viimasel hetkel ümber.

«Mõtlesin, et lähen ja toon enne koolist oma lapse ära ja tulen siis tagasi,» räägib naine õlgu võdistades. «Ma olin koolis, kui tuli üks mees ja hüüdis, et Maxima katus vajus sisse. Neljapäev on nüüd minu teine sünnipäev.»

Halva auraga koht

Samal ajal jätkavad päästjad tööd. Konteiner konteineri haaval tõstavad pikad Liebherri kraanad kaubanduskeskusest välja rususid ja kummutavad need keskuseesisele platsile. Välismaised teleajakirjanikud loevad selle morbiidse töö taustal kaamerate ees sisse oma tekste.

Leinajad toovad sündmuskohale lilli ja küünlaid. Vene õigeusu preester loeb rahva seas lohutuseks jumalasõna. Riia lähistelt Adažist kohale tulnud noored jagavad kohalolijaile tasuta sooja teed ja võisaiu. «Tulime selleks, et inimesi leinas toetada,» ütleb Laima.

Maxima naabruses elav Svetlana räägib, et tema süda aimas halba juba neljapäeva hommikul ja nii jättis ta tol päeval poodi minemata.

«Muidu ma käin siin pea iga päev. Aga mingil põhjusel vasardas mul juba ärgates peas arv 48 (sel hetkel on hukkunute ametlik arv 32 – R. B.). Nüüd ma arvan, et see võib tähendada hukkunuid.»

Naise sõnul on õnnetuspaik halva auraga koht. Selle alt jooksvat läbi maa-alune veesoon. «1990. aastatel taheti siia ehitada seitsme korrusega korterelamut, kuid see projekt keelati ära. Aga kellegi ärihuvid pidid lõpuks ikka kõik selle siin üles kaaluma.»

Tema kõrval seisev inseneriharidusega Vladislavs nimetab tragöödiat pesuehtsa korruptsiooni tulemuseks. «Millek­s neil oli vaja seal katusel veel ehitama hakata? Ja kui alarm töötas, siis miks inimestele öeldi, et võite julgelt tagasi tööle minna?» küsib ta.

Vladislavsi sõnul oli justkui mitte millestki tööle hakanud alarm esimene märk, et katusekonstruktsioonidel on liiga tugev surve. «Räägitakse, et alarm olevat kokku üheksa korda töötanud. Sellepärast kassiirid küsisidki turvameestelt, kas kõik on ikka korras. Aga Maximal oli ikka vaja raha teenida, inimesed saadeti tagasi tapalavale.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles