Ehk umbes pool ehitusrahast tilguks seejärel ikkagi ka Eesti alltöövõtjate taskusse ning arvestades hiinlaste kogemust massiivsete taristuprojektide edukal elluviimisel, ei pruugiks ka lõpptulemuse kvaliteet väga hull olla.
Andrus Ansip ja Hiina peaminister Li Keqiang hiljuti Rumeenia pealinnas Bukarestis kohtudes seesugustest projektidest ilmselt ei rääkinud, küll aga tuli kõneks Rail Baltic, mille hangetele on tulevikus teretulnud ka Hiina ettevõtted. Huvitav on aga hoopis see, miks tippkohtumine toimus just Bukarestis – ja miks eelmine samal tasemel kohtumine leidis aset 2012. aasta aprillis Poola pealinnas Varssavis.
Eesti paigutub nimelt Hiina jaoks nn KIE16 riikide sekka, kuhu kuuluvad 16 Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, kusjuures Eesti on põhjapoolseim, lõunapoolseim on aga Albaania. Hiina ongi tegelikult rakendanud oma Euroopa poliitikas juba mitu aastat uut lähenemist. Doktriini autoriks võib pidada Li Keqiangi eelkäijat Wen Jiabaod, kes 2011. aastal Ungari pealinna Budapesti külastades formaadile aluse pani ning eelmise aasta aprillis Varssavis juba Hiina-poolse tervikliku koostöönägemuse välja käis.
12 punktist koosnev programm näeb ette tihedat koostööd kaubanduse, investeeringute, transpordi, turismi, aga ka kultuuri ja hariduse valdkonnas. Ideed on konkreetsed ning näiteks artikli alguses mainitud krediidiliin on üks algatustest, mis on regioonis Hiina kaasabil tehtavate projektide toetamisel juba töös.
Üpris kindlasti tugineb selline ühepoolne algatus Hiina analüüsile olukorra kohta Euroopas. Üha enam oma sisemistesse probleemidesse takerdunud Lääne-Euroopa ei paku «uuele Euroopale» kuigi suurt tulevikulootust – ning tormilist majandusarengut läbi tegeva Hiina koostöösoov võiks selle kõrval igati atraktiivne tunduda.
