Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) kosmosebüroo juhi Madis Võõrase hinnangul on Mart Noorma juhtimisel ellu viidud ESTCube-1 satelliidiprojekti raske üle hinnata ning sellel on oluline märgiline tähendus.
Võõras: ESTCube-1 projekti on raske üle hinnata
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
27. detsember 2013, 17:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas Te hindate Mart Noorma kosmoseprojekti olulisust Eesti kosmosepüüdlustes?
Seda on raske üle hinnata. Saavutusel on esiteks üllatavalt suur märgiline tähtsus. Viibides eelmisel nädalal Euroopa kosmoseagentuuri peakorteris Pariisis, pidas kosmoseagentuuri peadirektor [Jean-Jacques Dordain] vajalikuks oma jõulusõnavõtus ära mainida Eesti saamise kosmoseriigiks. Kosmos on imeline nähtus. Ta ei ole meist üldse väga kaugel, 100 kilomeetrit ülespoole, aga need, kes suudavad seal midagi ära teha, saavad kvaliteedimärgi. See ei ole lihtne ja eeldab organisatoorset, tehnilist ja teaduslikku võimekust. Aga kahtlemata peavad olema veel kaks asja - õnn ja vaimustus. Et Mart on suutnud panna asjast vaimustuma tudengid, ajakirjanduse ja kogu Eesti rahva, on hiilgav saavutus.
Eesti soovib saada 2015. aastal Euroopa kosmoseagentuuri täisliikmeks. Kui palju aitab satelliidiprojekt sellele kaasa ja kui palju on vaja veel selleks, et Eesti saaks nimetada end põhjendatult täisväärtuslikuks kosmoseriigiks?
Kosmoseriigi nimetus on ajakirjanduslik fenomen. Asjaolu, et me oleme ühe tehiskeha suutnud valmis ehitada ja kosmosesse viia, näitab meie püüdluste tõsisust. Aga sellest üksi ei piisa, selleks, et saada kosmoseagentuuri liikmeks, peab Eesti ettevõtetel ja teadusasutustel olema piisav potentsiaal, et pakkuda kosmoseagentuurile midagi kasulikku. Nagu peadirektor ütles, ta soovib, et kosmoseagentuuril oleksid õnnelikud liikmed. See tähendab, et riigi poolt kosmoseprojektidesse panustatud vahendid tuleksid tagasi selle riigi tööstusesse ja teadusesse. Ma usun, et see võimekus on meil tänaseks olemas. Sellele on loonud väga hea eelduse senised investeeringud Eesti teaduse infrastruktuuri ja meie vägagi motiveeritud ettevõtjad. Kosmosega on selline lugu, et neid firmasid ei saa kunagi olema väga palju. Me ei saa kunagi rääkida, et meil teeb sada ettevõtet koostööd kas kosmoseettevõtte või kosmoseagentuuriga. Meile piisab väga, kui neid on kümme ja need kümme on edukad.
Kas need ettevõtjad on meil praegu olemas või võime me neid oodata sellest seltskonnast, kes lennutas üles ESTCube’i?
Mõlemad väited on õiged. Need ettevõtted on meil tänasega olemas. Aga minuga soovivad järgmise aasta alguses ühendust võtta ka noored ettevõtjad, kes on just pärit ESTCube’i seltskonnast. Nii et tulemused on silmaga näha. Ühe asjana ütleksin veel, mis on oluline Eesti seisukohast. Eestile ei ole kunagi vaja ehitada oma teaduse, kaugseire või sõjalist sidesatelliiti, sest need on kõik olemas ja see kulutus ei ole lihtsalt põhjendatud. Küll aga on väga mõistlik ehitada tudengisatelliite, sest tudengisatelliidi ehitamine on parim inseneri- ja ettevõtjatreening üldse, mis olemas saab olla.