Rein Lang kadeduse ja kurjuse vastu

Ajalehed näitavad temasse suhtumist kriitvalgete esikülgedega. Minister lajatab oma blogis vastutasuks: kõik ajakirjanikud on arengupeetusega kirjatsurad!

Me kohtume Radissoni hotelli 24. korrusel asuvas lounge’is. Rein Lang (52) on sekundipealt täpne mees, ent tema käepigistus on harjumatult peenetundeline: ainult mu näpuotstel õnnestub jääda ministri sõrmede vahele (hiljem mõistan, et selline kätlemine ei olegi juhuslik, sest ka lahkudes kordub omapärane näpuotsa-pigistus).

Ajakirjanduses on ta vihatuim minister – kui meenutame kevade hakul ilmunud suurte päevalehtede valgeid esikülgi ja vihast võitlust allikakaitse seaduse eelnõu ajakirjanikke diskrimineerivate punktide vastu.

Rein Lang on mu vastas heatujuline ja sõbralik, piieldes üle ninaotsal olevate prillide (huvitav, kas ta nendest klaasidest kunagi ka läbi vaatab?) nagu Kass Basilio, mu küsimuste peale aeg-ajalt vuntsi muheledes. Ta ei ründa, ei sõima ega kõrgenda häält, nagu olen kolleegide käest kuulnud teda meediaga suheldes korduvalt tegevat.

Ta kasutab oma väljaütlemistes tähelepanuväärselt palju väljendeid «proletariaat» ja «lumpen» ning nagu kogenud poliitik muiste, oskab ta rääkida musta valgeks, alustades oma tiraadi lausega «See ei ole kaugeltki nii!».

Kui intervjuud kokku leppisime, viibisite Saksamaal, siis sõitsite USAsse. Pärast Arteri intervjuud põrutate Hiina. Olete kirglik reisihuviline?
Sõidan ma ringi tõesti hea meelega. Saksamaal ja USAs käisin tööasjus. Enne seda olin aga nädala Poolas puhkusel.

Poolas puhkusel? Pole just kõige tavapärasem puhkuse sihtkoht.

Põhja-Poola ehk ajalooline Preisimaa on väga huvitav – kogu Preisi arhitektuur, Teutooni ordu linnused, mille poolakad on ilusti üles ehitanud. Eks ma ole muidugi üks väheseid, kes nädalase autoreisi Poolas ette võttis. Poola on erakordselt huvitav ja tsiviliseeritud koht ning eestlasele ka taskukohane. Jaksab bensiini ja öömaja osta ning restoranis korralikult süüa.

Poola puhkusele põgenesite meediapeksu eest (juhtivate ajalehtede valged esiküljed!), et närve puhata ja südant kosutada?

Oh ei, ma olen juba nii külma närviga, et mind selline peks ei kõiguta. Mind tegi see lihtsalt kurvaks. Ausalt öeldes: ümberringi seda lapsikust, kurjust, lollust ja asjatundmatust vaadates tekitab see pigem küsimuse – miks nii läks?

Miks siis nii läks?

Olen selle üle juurelnud. Väga paljud asjalikud inimesed on meediast ära läinud – kes poliitikasse, mõnele muule alale, kõrgesse riigiteenistusse. Asemele tulnud seltskond ei ole meedias piisavalt ette valmistatud, ainuüksi ülikoolist ei piisa. Kui vaatame, kes praegu n-ö sisenevad ajakirjaniku elukutsesse, siis palju on seal neid, kes on Tartu Ülikooli haridusega?

Tahate öelda, et ajakirjanik ei ole ajakirjanik, kui ta ei ole lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda ja pole Marju Lauristini õpilane?

Absoluutselt mitte. Ajakirjanik võib tulla ükskõik kust – ta võib olla ka keemiat õppinud –, aga ta peab teadma ajakirjanduse toimimise põhitõdesid ja neid austama. Iseenesest on need põhimõtted ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksis kirjas.

Täpselt samad sõnad, mida teie ajakirjanike ja meedia kohta ütlete, ütlevad ajakirjanikud teie kohta: paranoiline, kuri, kättemaksuhimuline, valetab.

Faktid, faktid, palun. Kui ajakirjanik midagi väidab, peab ta seda tõestama. Riigikantselei tegi mõni aeg tagasi uuringu ministrite kuvandi kohta meedias ja mind nimetatakse seal negatiivseks sellepärast, et ma ei lase ennast meedial ära kasutada.

Aga ka minister peab oma sõnade eest vastutama. Kes siis on teie meelest need lapsikud, lollid ja kurjad ajakirjanikud, kellest räägite? Nimed?

Siis peate andma mulle ettevalmistusaega. Ega selleks suuremat vaeva ei pea nägema, võtad nädala kaks suuremat päevalehte ette ja loed ajakirjanike kirjutisi, mis on asjatundmatud, kus ei viitsita süveneda ning kus serveeritakse oma tõekspidamisi ja uskumusi ajakirjandusliku tõe pähe.

Euroopa Liidus on veel üks riik, kus ajakirjandus käitub skandaalihimuliselt ja asjatundmatult. See on Suurbritannia. Siinjuures on aga üks oluline asi – Inglismaa on nii suur, et sinna mahub ka kuhjaga kvaliteetajakirjandust – The Times, The Economist. Seda loeb ühiskonna eliit, kellele lõpuks antakse võimalus otsustada.

Meil tahetakse otsustamine anda nende kätte, kes asjast midagi ei tea. Viimaseid esindavad ka parteid. Meil on siin erakond, kes reisisaatjaid bussidesse paneb ja suurte plakatitega linna ehib.

Kes elabki proletaarse lumpeni sõiduvees. Oletame, et populistlike teesidega saavutataksegi võim ja hakatakse oma loosungeid ellu viima. Siis on kiire lõppmäng. Nagu Kreekas saabus kahe-kolme aastaga. Seda nagu ei tahaks.

Ühes vabas riigis võiks siiski viljeleda uurivat ajakirjandust hirmuta, et ajakirjanik peaks oma allikad välja andma või asjakohaste paljastuste eest karistatud saama.

Absoluutselt! Aga jutt ei olegi ju selles, et uuriv ajakirjandus ei peaks oma allikaid kaitsma. Ta mitte ainult ei või, vaid ta peabki neid kaitsma. Mis juhtub aga siis, kui keegi müüb meediale riigisaladuse? Riigisaladuse alla kuulub ka jälitustegevuse info.

Oletame, et kohus annab loa minu kõnesid pealt kuulata. Aga meie oleme telefonis teiega omavahel lobisenud. Ja pealtkuulamislintidel on ka teie laused ja teie hääl. See kõik kirjutatakse maha ja tehakse pealtkuulamise stenogramm.

Ning mingil hetkel jõuab see kõik näiteks Eesti Ekspressi veergudele. Milline on siis teie õigus sellele vastu seista? Seadus ütleb, et teil on täielik privaatsus, teie kõnesid ei tohi pealt kuulata, teid ei kahtlustata üheski kuriteos, probleemi nagu pole, aga ometi seisab meie vestlus lehes ja teie õigusi on räigelt rikutud.

Sel juhul ma tahaksingi küsida ajakirjaniku käest: vabandust, kust see riigisaladus lekkis? Mis on siin pistmist uuriva ajakirjandusega? Keegi on lekitanud väljaandele riigisaladuse all oleva teabe, mille leht on avaldanud raha teenimise eesmärgil.

Uuriv ajakirjandus on see, kui kogutakse andmeid avalikest allikatest, vesteldakse inimestega, tehakse analüüsi. Ja ega siin ei ole ka riigisaladustesse puutuvates materjalides nii, nagu ajakirjandus valesti mõistis, et uurija läheb ja paneb ajakirjanikul näpud sahtli vahele ning nõuab allika väljaandmist.

See oleks puhtalt kohtu hinnata, kumb väärtus on konkreetsel juhul olulisem: kas ajakirjaniku õigus oma allikaid kaitsta või siis teada saada, kes on pätt ja müüb neid andmeid. Seda saab kaaluda ainult kohus.

Iga poliitik unistab, et ajakirjandus tema tegusid positiivselt kajastaks. Samas on ajakirjanduse roll asjadesse kriitiliselt suhtuda, mitte valitsuse otsustele nõrkemiseni takka kiita.

Keegi pole seda tahtnudki. Küll võiks aga teha nii: kui mõni eelnõu nii kaugele saab, et see parlamendi menetlusse läheb, saaksid inimesed adekvaatset infot, mis selles kirjas on. Meedia ei tohiks tekitada müüti, et kui seadus vastu võetakse, siis juhtub katastroof.

Tüüpiline müüdilooja on Tarmo Vahter (Eesti Ekspressi ajakirjanik – I. V.), kes ütles, et kui allikakaitseseaduse eelnõu jõustub, pannakse ajakirjanikud vangi. No ei ole ju nii! Kui keegi tahab tingimata vangi sattuda, võib ta ju kaubamajja vargile minna.

Usk, et Eesti Vabariigis õiglus võidab, lööb otsuseid lugedes pahatihti kõikuma. Kas Villu Reiljani kohtuotsus näitas, et tippadvokaatide ja suure rahaga ei saa Eestis õiglust osta?

Justiitsminister ei saa paraku kohtuotsuseid kommenteerida, aga ei õigus ega õiglus saa olla ostetavad või müüdavad.

Eestis saab kohtus õigust küll, kui sul on meeletul hulgal kannatust. Kas teie meelest on normaalne, et nii tsiviil- kui ka kriminaalasjad jõuavad Eestis lahendini alles minimaalselt kahe aasta pärast?

Mis kohtupidamist puudutab, siis see on küsimus riigikohtu esimehele.

Justiitsministril pole õigust kohtupidamisse sekkuda. Mina väidan, et ressurssi on meil juba nii palju, et ükski kohtuaste ei peaks võtma rohkem aega kui sada päeva. See on puhtalt tahtes ja organisatsioonis kinni. Aga kui ei ole tahet? Kui organisatsioon töötab põhimõttel «las lohiseb», siis peab seadusandja ütlema, kas ta aktsepteerib seda või ei.

Seadus ütleb, et kohtunikud ise vastutavad. Kohtunikkond ütleb: meil on vähe raha, arvutid ei tööta, palka on vähe, justiitsministeerium on süüdi. Kui mina küsin, miks sinul, kallis kohtunik, vedeleb toimik sahtlis juba 200 päeva, siis on see sekkumine kohtumõistmisesse.

See on meie praegune õigusruum ja seda saab muuta ainult riigikogu. Võiksime jõuda tulemuseni, et keegi peab lõpuks ka vastutama, ka tegevusetuse eest. Mina arvan, et praegune riigikogu koosseis seda probleemi ei lahenda.

Absurdini viidud populismi ja manipulatsiooni kogesime kuu alguses NO-teatri Ühtse Eesti suurkogul. Kuidas poliitikas vohava populismi vastu võidelda?

Kui kommunikatsiooni tase on Eestis selline, nagu ta on – pean silmas siin kogu meediat, ka blogosfääri –, et sa saad osta oma konkurendi kohta halvustavat materjali, siis väga suur osa nutikaid inimesi lülitub ühiskonnast välja.

Kes tahab tulla välja oma ideega, olgu see kui hullumeelne tahes, kui sellele järgneb lumpenlik sõim? Inimesed ei osale enam ühiskondlikus debatis, ei ole enam infovahetust idee idee vastu. Me jääme kibestumuse ja sõimu keskele katlasse keema.

Algab stagnatsioon, enesesse tõmbumine. Need, kes oleksid suutelised, enam ei osale. Pinna haaravad pseudotegijad, mingid hullud. Ja ärge öelge, et ei ole võimalust, et nad valituks ei osutu! Mida labasemaks infoväli muutub, mida rohkem seal saasta ringleb, seda irratsionaalsemaks muutuvad otsused, mis infoväljast sõltuvad.

Kuidas teil süda ministritöö stressile ja pingele vastu peab?

Eks seda näitab tulevik. Esialgu väga ei kurda. Justiitsministri amet on nii mitmekihiline, hõlmab kogu õigusruumi. Kõik vaatavad sulle otsa, kui miski asi on korrast ära. Ja ega edukust ju Eestis sallita, ei meedias ega ühiskonnas. Kui oled midagi hästi teinud, siis leidub küllalt neid, kes vaatavad, et äkki läheb sul seetõttu valimistel hästi.

Mul on mitmeid sõpru Soome ettevõtjate seas ja nad räägivad fundamentaal­sest erinevusest eestlaste ja soomlaste vahel. Kui Soomes ostab ettevõtja endale uue auto, siis töötaja mõtleb, et meil võib varsti ka paremini minna, saame tema käest palka juurde küsida.

Aga kui Eesti ettevõtja ostab uue auto, siis mõtleb tema kadedusest pime töötaja – annaks jumal, et tal nii halvasti läheks, et ta pankrotti läheks. Mõtlemata sellele, et ta kaotab ise ka töö. Kadeduse ja kurjuse õhkkond on puhtalt inforuumis kinni. Kui seda suudaks muuta, oleks minu töö mäekõrguselt tehtud.

Olete kirglik teatri- ja muusikahuviline — millist kontserti viimati külastasite?

See oli Bremeni linnaorkestri kontsert Estonias, mis oli väga hea. Muusika on mu huvi juba keskkoolist. Eesti teatrite etendused olen enamasti kõik ära näinud. Vaid Estonias on mõned tükid vaatamata. Pean väga lugu Rakvere teatrist, Üllar Saaremäe toimetamisi jälgin suure huviga.

Eesti teatrikunst on ikka ülikõrgel tasemel. See on väärtus, mis on aastatega loodud, seda ei tohi kitsenduste ega kokkuhoiupoliitikaga lõhkuda. Võrreldes poliitika ja meediaga, on teatris palagani ikka väga vähe.

Tihe päevakava võimaldab teil ministriametis täpsel ajal etendusele jõuda ja nii kolm-neli korda nädalas?

Kui seda aega ei võtaks, võib hulluks minna. Eriti justiitsministri ametis. Siis on tulemas hästi kiire lõppmäng. Kõige rohkem tunnen puudust sellest, et ma ei jõua enam kinomaailmas järge pidada. Ükspäev vestlesin Peeter Simmiga (tuntud filmirežissöör – I. V.), kes ütles, et tal on kodus palju vene kino. Küsis, kas ma ei taha. Muidugi tahan, aga millal ma need läbi vaatan?

Elate Tallinna lähedal maal, kas kasutate võimalust ka maatöid tehes närvi puhata ja lõõgastuda?

Elan Laulasmaa ja Lohusalu küla piiri peal. Meil on männid ja liivaluited. Aeda pidada ei õnnestu, sest porgand ei kasva. Mu vanemad elavad meiega sama krundi peal – ema on 82 ja isa 80, mõlemad täies elujõus.

Nii et vanemad on teile elavaks eeskujuks, kuidas vanas põlves omadega hästi hakkama saada?

Seda küll. Ise tahaksin 80-aastasena proovida kusagil Šveitsi mägikülas Šveitsi veine. Tahan elada Eestis, aga palju ringi reisida. Eks pead ikka ise enda elu eest hoolitsema. Olen ühinenud pensioni kolmanda sambaga ja panen iga kuu palgast teatud summa kõrvale. Ma ei ole professionaalne investor, kes ajab taga 15-protsendilist tootlust, olen pigem sellest huvitatud, et kui kusagile mahutan, siis see säiliks.

Olete oma kunstnikust elukaaslase Ulvi Kuusega abielus?

Me ei ole ametlikult abielus. Aga pean ütlema, et mul on naisega vedanud. Tema sõnul on tal üks koduloom ja ta hoolitseb selle eest. (Muheleb.) Ma olen muide väga keeruline natuur ja mind on vahest väga raske taluda.

Olen ellusuhtumiselt väga liberaalne tüüp. Mulle on isikuvabadused tähtsamad kui kristlik traditsioon. Kurb on vaadata, kui kellegi abielu pooleks läheb. Võib-olla on see üks põhjusi, miks ma ei ole kristlikku abiellu astunud, see on meil mõlemapoolne otsus. Olen üks kord abielus olnud ja väga ebaõnnestunult.

Teid ei näe meelelahutussaadetes ega kohta isegi enne valimisi oma eraelust rääkimas. Miks kardate avalikkusele näidata oma inimlikku külge?

Tundeid ei ole vaja eksponeerida. Ma ei saa aru poliitikutest, kes tõmbavad tähelepanu teisejärguliste asjadega – tal ei ole ühiskonnale midagi öelda, aga siis ta laulab. See on lihtsalt jabur. Enne peab olema ikka aegrida ette näidata, nagu näiteks Hansoni Margusel («Laulud tähtedega» üks finalistidest, Tartu abilinnapea Margus Hanson – I. V.), tunnen teda ülikoolist saadik.

Ta on olnud Eesti üks paremaid kaitseministreid, äärmiselt töökas inimene. Või Valdo Randpere – võimas ettevõtja, hea laulumees. Sellised võivad endale meelelahutussaates esinemist lubada. Aga kui mõni teine poliitik – ja ma ei pea silmas Sven Sesterit – sellisesse saatesse läheb, siis on see mõjumine ühiskonna kõige madalamale kihile, et püüda nende inimeste hääli, kes mitte millestki midagi ei tea.

Ma keeldun minemast televisiooni stepptantsu tegema selleks, et näidata: ma kandideerin. Samuti ei ole ma õnnelik, kui pean suurtel plakatitel näitama, et olen olemas. Tahaksin pigem veeta reklaamplakati pildistamiseks kuluva aja televisioonis selleks, et kellegagi vaielda. Igasugune palagan on mulle koomiline ja vastuvõetamatu. Kui mäng läheb selle peale, et need, kes tiritamme kasvatavad, saavad valimistel paremaid tulemusi, siis tuld! Jätkusuutlikkuse seisukohalt ei ole see Eestile hea.

Mina ei taha olla kuulus. Neid nägusid, kes räägivad mingeid lollusi, et pääseda meediasse, on kuhjaga. Mina tahan rääkida asjadest objektiivselt ja ilma mürata. Kui sa oled riigiametis ja valijatest sõltuv ning hakkad klouni mängima, on see lihtsalt lapsik.

Kuidas läheb teie tütrel? Kui tihti omavahel suhtlete?

Kätlin on 18 ja lõpetab järgmisel aastal keskkooli. Suhtlemine jääb praeguses ametis pinnapealseks, aga eks me ikka üritame.

Rein Lang, mis edasi? Kõrgendatud kultuurihuvi tõttu võiksite vabalt olla ka kultuuriminister. Unistate peaministri ametist?

Minul ei ole mingisuguseid ambitsioone haarata esimese mehe positsiooni.
Ma leiaksin hoopis tasuvamat tööd suvalises Euroopa Liidu liikmesriigis või mõnes Euroopa institutsioonis või kas või Ameerika Ühendriikides. Mul on lihtsalt selline elukutse.

Kõige hinnatumad juristid on need, kes riigiõigust valdavad ja seda valdan ma väga hästi. Ma ei pea minema kompromissidele ükskõik kellega, et ministriametit või riigikogu kohta säilitada. Kui mul seda ei ole, ei juhtu minuga materiaalses plaanis mitte midagi. Mina nälga ei jää. Ei ole ma endale koju mingit luksust soetanud ega pea sellest midagi.

Mis on teie jaoks luksus?
Luksus on mugavus, kasutajasõbralikkus. Hinna ja kvaliteedi hea suhe. Hea ilm on luksus. Kindlasti hea seltskond. Heade sõpradega veini libistada ja maailma asjade üle arutleda on elus üks parematest asjadest.

Mul on palju sõpru Eesti diplomaatide hulgas, suvel puhkuse ajal saame minu juures kokku. Arutamegi näiteks seda, miks väga targad inimesed ei osale ühiskonnaelus. Miks nad heidavad valitsusele ette, et oleme loonud mittetolerantse keskkonna.

Nad lähevad ära välismaale, kus õhustik on vastuvõetavam. Praegu kujundab infovälja kildkond, kes ei tea maailmast mitte midagi. Aga mis saab siis, kui ta võimule tuleb?

CV  Rein Lang

Sündinud 4. juulil 1957 Tartus.
Lõpetanud Tallinna 7. keskkooli ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
Töö
1980–1986 advokaatide kolleegiumi Injurkollegija (Moskva advokatuur) Eesti esinduse konsultant
1986–1989 Tallinna linnahalli asedirektor
1989–1990 klubi Muusik asedirektor
1990–1991 ASi Laulusillad juhatuse esimees
1991–1997 ASi TRIO LSL juhatuse esimees, 1997–2001 nõukogu esimees
1998–2001 (eri aegadel) ASi Sampo Eesti Varakindlustus nõukogu liige; ASi Tallinna Prügila nõukogu liige; ASi Tallinna Jäätmekäitlus nõukogu liige, ASi Ekspress Grupp nõukogu liige; ASi Raadio Elmar nõukogu esimees; OY OIRT juhatuse liige
2001–2003 Tallinna abilinnapea
2003 – riigikogu X koosseisu liige, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, 2004–2005 riigikogu I aseesimees
2005 veebruar –... valitsuse liige – välisminister, justiitsminister
Ettevõtlus
AS TRIO LSL – ringhääling, reklaam (1991–2003)
OÜ Rein Langi Konsultatsioonibüroo – juriidilised ja majanduskonsultatsioonid (1993–2006)
OÜ Kaevu Juures – veemajandus (1998 – )
Isiklik elu
Vabaabielus, elukaaslane Ulvi Kuusk on kunstnik ja väikeettevõtja (OÜ Ulvi Postkaart ainuomanik).
Tütar Kätlin (18) lõpetab gümnaasiumis 11. klassi.
Huvialad: ajalugu, teater, film, muusika

Arvamus

Ulvi Kuusk
elukaaslane

Tunnen Reinu juba 32 aastat.
Rein on nagu kõige parema ja armsama iseloomuga koduloom (milline loom meie peres, jätan mõistatada) või tüüpiline Eesti mees – kõige parem, kõige targem, kõige ilusam ja alati on tal õigus. Vastavalt vajadusele vajab toitmist, sügamist, kasimist, hellitust ja vahel ka togimist. Mind hämmastab, kuidas Rein jõuab Eesti ja maailma filmi-, teatri- ja kultuurikulgemisega kursis olla ning kõikvõimalikes etendustes ise ehedalt vaatajana ja muul moel kohal viibida. Nädala jooksul 3-4 etendust-kontserti-filmi nautida pole talle mingi probleem.

Tihti on ta nagu ristsõna, et katsu näost aru saada, kas targem on vait olla või võib küsida, kuidas päev läks.
Tegelikult saab Rein kodustes majapidamistes kõigi töödega hakkama – kui vaja ja viitsib, võib olla torumees, elektrimees, saemees jne. Ideed, mõtted ja arvamused tulevad tal ettearvamatult – hommikul ei tea kunagi, kuidas päev lõpeb. Reisil olles on sellest tulnud huvitavaid lahendusi ja nähtud on kohti, mis muidu oleks jäänud nägemata.

Tarmo Vahter
Eesti Ekspressi ajakirjanik

Rein Lang on valitsuses kõige teravama taibu ja suurema töövõimega mees. Tal on oma nägemus ideaalsest ühiskonnast, kuhu ta kavatseb meid kõiki viia.
Selleks on vaja muuta seadusi, paragrahve ümber sõnastada, kaotada ja juurde luua. Lang valdab seda kunsti paremini kui keegi teine.

Avalikkus peab Langi tegemistel hoolega silma peal hoidma. Muidu ärkame kõik ühel päeval riigis, kus ajakirjaniku võib panna vangi – kui ta kaitseb võimumeeste pahategude kohta infot andvat allikat.