Välisminister Urmas Paet avaldas arvamust, et internetti lekitatud telefonikõnet tema ja Euroopa välispoliitikajuhi Catherine Ashtoni ei kuulatud pealt Eestis.
Paet arvab, et telefonikõnet ei kuulatud pealt Eestis
6. märts 2014, 12:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu esialgne arusaam on, et seda [pealtkuulamist] ei tehtud Eestis ega Eestis olevate sidevahenditega,» ütles Paet valitsuse pressikonverentsil.
Samas ei läinud ta kaasa ajakirjaniku oletusega, et kõik Catherine Ashtoni büroo kõned võivad olla pealt kuulatud. «Ma nii julget järeldust ei teeks.»
Kui ajakirjanik osutas tähelepanu, et salvestuse alguses on pooleteise minuti jooksul kuulda sekretäride vestlust võimaluse üle kõne ühendada, ning kas seda saanukski Paeti telefoni kaudu pealt kuulata, vastas Paet: «Te olete päris nutikad. Tõepoolest, minu telefoni kaudu ei saa kuulata seda, mida sekretärid vahendavad. Nagu ma ütlesin, minul ei ole veendumust, et kõne varastamine toimus Eestis.»
Riigiprokuratuur alustas täna telefonikõne pealtkuulamise ja internetti lekitamise asjaolude uurimiseks kriminaalmenetlust, mida juhib kaitsepolitseiamet. Paet ütles, et tema ei ole selles asjas selgitusi andmas käinud. «Ma isegi näe, mis selgitusi ma võiks selles asjas anda,» lisas ta.
Haridusminister Jaak Aaviksoo meenutas, et alles mõnda aega tagasi ütles peaminister Andrus Ansip, et telefoniga rääkides tuleb alati arvestada, et seda võidakse pealt kuulata. «Need võimekused on mitmetel riikidel olemas ja seda võimalust ei peaks alahindama,» ütles Aaviksoo, lisades, et sellest hoolimata võib 99,9 protsenti inimestest olla rahulik, sest kõikide kõnede pealtkuulamine oleks liiga mahukas ning ei huvita teenistusi.
Aaviksoo täpsustas, et ei tahtnud selle märkusega väita, nagu poleks Paet Ashtoniga telefonitsi vesteldes olnud mõistlik. «Olen ka ise oma lääne partneritega vestelnud tavatelefoni kasutades ja hinnanud riske niisuguseks, et need ei sunni mind teistsuguseid vahendeid kasutama. Usun, et kõik valitsuse liikmed on piisavalt pädevad teadmaks, millal kasutatakse turvalisemaid sidevahendeid ja millal võetakse riski, mis on alati nullist veidi erinev.»