Neeme Korv: hüpe homsesse
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
18. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnistan, et olin ETV 2 tuleku suhtes mitmel põhjusel skeptiline. Ja selle üle, kas rahvusringhääling on suutnud oma teise kanali kasuteguri Pekingi olümpiamänge kajastades maksimaalselt välja mängida, võib veelgi vaielda.
Räägin kavast kui tervikust, mitte üksikuist apsakaist, nagu näiteks Kaia Kanepi mängu katkestamine, et mõlemas kanalis sõudmisele üle minna, Tiidrek Nurme rekordjooksu mahamagamine jne. Apsakaid on uut asja tehes isegi üllatavalt vähe olnud. Tähtis on aga see, et ETV 2 ilmumine teleritesse tähistab üsna olulist pööret meie meediamõistmises laiemalt. Esmajoones lõi selleks eelduse õnnestunud ajastus.
Olümpiamängud on vaieldamatult võimas tele-show, mis meelitab vaatama paljud neistki, kes tavaliselt sporti ei jälgi. Näiteks Pekingi mängude avatseremoonia üleilmseks telepublikuks on pakutud koguni kaks miljardit vaatajat. Digitaaltelevisioon, millest ajakirjanduses rääkimine on mulle meenutanud võõrkeele õpetamist korraga nii algajatele kui ka edasijõudnutele, jõudis ETV 2ga inimestele kohale.
Igatahes ma ei mäleta, et peaasjalikult vanade sarjade otsas istuvate Eesti era(digi)kanalite turuletulekut oleks saatnud nii suur avalik huvi ja kõikvõimalikud üsna emotsionaalsed uudised teemal «kes näeb, kes ei», «digiboksid on otsas» jne. Samuti ühenduse pakkujate intensiivsed kampaaniad. Kindlasti pole tähelepanu põhjus olnud soov hinnata maksumaksja raha otstarbekat kasutamist, vaid eeskätt ikkagi originaalne sisu.
Minu soovitus nii avalik-õiguslikule kanalile kui ka erakanalitele oleks küll niisugune, et seda piltlikult öeldes priskelt sissesöödetud kalakohta poleks küll enam mõtet ära unustada, vaid jätkata sealt purikate väljasikutamist. Paljud inimesed, kellele mõiste «digitaalne televisioon» pea täiesti tundmatu oli, on nüüd sellesse sõna otseses mõttes investeerinud. Ja täiesti mõistetavalt oodatakse nüüd ka kodumaiste kanalite sisulist arengut.
Mis puutub rahvusringhäälingusse, siis seda peaksid silmas pidama ka selle rahastamise üle otsustavad poliitikud. Digi-TV tähendab individuaalset lähenemist ehk üksiku vaataja soovid peaksid saama võimalikult hästi rahuldatud. Siinkirjutaja mõte liigub juba päris interaktiivse televisiooni valdkonda – et näiteks kergejõustikuvõistlusi vaadates saaksin soovi korral keskenduda ühe ala jälgimisele.
Miks peaksin mingi Hiina režissööri otsusel vaatama käimist või eeljookse, kui tegelikult huvitab mind hoopis, kas kettaheite finaali jõuab kolm eestlast või mitte. Juba varsti saab see ehk võimalikuks. Peaaegu homme.