Valdo Kalm: kõik algab kodusest kasvatusest

Juht, kes tahab kättpidi asja juures olla: Valdo Kalm ronimas Tallinnas Lasnamäel EMT peahoone katusele tugijaamu inspekteerima. Foto: Liis Treimann

Kolme suure, tuntud ja eduka ettevõtte juht tunnistab: «Isegi siis, kui mul oleks miljard eurot, ei oskaks ma rantjee olla.» Teate, kes teda innustavad? Teiesugused toredad ja tublid inimesed.

Valdo Kalm puutub teisse. Peaaegu kõigisse meisse. Ta juhib Eesti Telekomi, mille keskmine töötasu on suurem kui ühelgi teisel ettevõttel Eestis – 10 375 eurot (ja seda tunamullu,  värskeimad andmed puuduvad). Eelmisest nädalast juhib ta ühtaegu ka EMTd ja Elioni, millest vähemalt ühega, võib oletada, on teist enamikul isiklik äriline suhe.

Ja see tähendab, et kui te EMT või Elioni kliendina millegagi rahul pole, on see automaatselt Kalmu probleem. Sest nagu ta järgnevas usutluses tunnistab: «Kui teed juhitööd, vastutad lõpuks kõige eest.»

Aga seda ta tahabki, nagu järgnevast samuti selgub: võtta vastutus, mõjutada suuri protsesse ja panustada ühtlasi meie kõigi heasse käekäiku. Kusjuures need pole pelgalt sõnad. Lõppeval nädalal, kui programmi «Reaalainetega edukaks» raames käis koolides tunde andmas üle saja IT-spetsialisti, ühines nendega ka Kalm, algatuse patroon. Ta on veendunud, et reaalaineid valdamata ei maksa helget tulevikku loota.

Ent see ei tähenda, et temas puudub nn pehmem pool.

Kui lihtne on teil võtta keset päeva tund aega vabaks, et intervjuud anda?

See ei ole midagi ületamatut. Saan aja planeerimisega hästi hakkama. Kuigi praegu on hõivatus suur.

Ja vastutus ilmselt ka, kui juhite nii EMTd kui Elioni?

On muidugi. Meil töötab kokku üle 2000 inimese – see on Eesti mõttes päris suur ettevõte, Euroopa mõttes mitte väga suur ja maailma mõttes väike. (Naerab.) Ja kui Kuu pealt vaadata, nagu kirjutas Voltaire, siis väga-väga pisike.

Mis sunnib nii vastutusrikast ametit vastu võtma?

Sisemine tahe. Tahe mõjutada veidi suuremaid äriprotsesse ja lõpuks panustada natuke ka ühiskonda. Teiseks, sul peab olema tahe töötada inimestega. Mulle põhimõtteliselt inimesed meeldivad. Ja kolmandaks: tahe saavutada mingeid tulemusi, näha, mis sa siiski oled ära teinud.

Üks mees ütles, et pole inimest, pole probleemi. Teil on seega üle 2000 probleemi.

(Naerab.) Ma nii ei ütleks. Meie valdkonnas, kus on puudus IT-spetsialistidest ja inseneridest, tuleb iga inimest väärtustada rohkem kui kunagi varem. Tuleb luua keskkond, kus igaüks tunneb ennast hästi, nagu võrdne võrdsete seas, kus kõik oleme ühe asja eest väljas, ja pakkuda head motivatsioonipaketti koos konkurentsivõimelise palgaga.

Kui olla kõrge palga peal, siis kui suur on oht, et jalad lähevad maast lahti ning enam ei saa aru, mis lihtsate inimeste elus toimub?

Teoreetiliselt võib selline olukord tekkida küll. Aga Eesti on väike, me oleme üksteisega väga seotud. Näiteks paar nädalat tagasi kohtusin oma tädiga, kellega räägin ikka väga rohujuuretasandil, kuidas elu käib. Temal on iga euro väga tähtis.  

Mu isiklik suhtumine on, et võiks elada n-ö optimaalsete kulutustega. See on mõtlemises kinni: kui võtad elu ratsionaalselt ja oma võimaluste piires, siis priiskamist ei teki. Nii ei ole mul tekkinudki tunnet, et jalad on maast väga lahti.

Kui öeldaks, et võtame teil palka poole vähemaks, kas otsiksite uue töökoha või leiaksite ikka motivatsiooni praeguses ametis jätkata?

(Naerab.) Sellele ma ei saa vastata, sest kui omanikud seda kuulevad... Võin niipalju öelda, et raha üksinda ei ole mind kunagi motiveerinud. Kindlasti mitte. Aga... kui sul on Maslow' [inimvajaduste] püramiidi alumiste tasemete vajadused rahuldatud, võid end päris hästi tunda ja võid rahale mitte nii palju mõelda. Seega poleks mu targutus sel teemal väga adekvaatne.

Mis on teid motiveerinud omal alal edasi liikuma, sest alustasite ju päris alt?

Jah, alustasin tehnikuna, tollal öeldi: montöörina. Kui tulin sõjaväest tagasi, läksin tööle ja jätkasin õpinguid Tallinna Tehnikaülikooli õhtuses osakonnas, mis ei olnud sugugi lihtne: päeval tegin töö ära, õhtul läksin ülikooli – ja nii kuus aastat järjest. See oli päris väsitav.

Et mis on motiveerinud? Ma ei mäleta, et oleksin väga palju karjäärile mõelnud. Seda mäletan küll väga hästi, mida mõtlesin, kui tulin tööle Tallinna Telefonivõrku. Mul oli alternatiiv ka – palk oli seal kõrgem ja tuba oli soe, ja 1986. aasta talv oli väga külm –, aga valisin siiski telekommunikatsiooni, sest sain aru, et see on teenus, mida kõik inimesed tulevikus vajavad.

Mis oli teine võimalus?

Oleksin saanud Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituuti tubase tehniku koha, mis oleks ka võinud olla väga huvitav. Mu isa oli TTÜ õppejõud, tema vist otsis mulle tolle töö välja. Aga sidevaldkonna leidsin ise: olin sõjaväes sidega tegelenud.

Andis armeeaeg tulevikuks ka midagi kasulikku?

Jah, andis kolm asja. Andis elukutse. (Muigab.) Teiseks lugesin tohutult palju: ma pole kunagi ilukirjandust nii intensiivselt lugenud. Ja kolmandaks tutvusin Kesk-Aasia rahvastega – seal oli tohutu rahvaste paabel koos. Aga kokkuvõtvalt ma Nõukogude armeed siiski kellelegi ei soovita.

Kuuldavasti olite teie see, kes mustade saabaste ja määrdunud tunkedega telefonimontöörid korralikult riidesse pani.

Võib-olla ei ole minu roll selles nii oluline... Aga ühte asja võib öelda küll: Elionis saime varakult aru, et peame kliendisse suhtumist muutma. Vene aja kultuur tuli defitsiidimajandusest, telefon oli ju defitsiit. Nüüd tuli hoopis vastupidine kultuur sisse tuua: klient on kuningas. Sellega käis kaasas ka meie töötajate üldise suhtumise ja varustuse muutmine. Lugu päädis sellega, et muutsime ka ettevõtte nime Eesti Telefonist Elioniks – et jätta monopoli aeg ja vana aeg selja taha ja muutuda moodsaks telekommunikatsiooniettevõtteks. See oli algus, edasi tuleb tunnustada Elioni juhte Valdur Laidi ja Arti Otsa, kes arendasid Elioni selleks, mis ta praegu on.

Räägitakse, et käite aeg-ajalt klienditelefonile vastamas.

Jah, ja mitte ainult mina, vaid kogu juhtkond ja kontoritöötajad. Mõnikord lööme ise protsessis kaasa, teinekord istun, kõrvaklapid peas, ja kuulan, mida kliendid küsivad, kuidas nad meisse suhtuvad. Iga kord kirjutan täis A4-lehe, mõnest mõttest sünnivad otsused, mida muuta.

See traditsioon on mul juba Elioni ajast, kui käisin ühe päeva klientide kodus montööriks koos teise montööriga, sest ega ma ise hakkama saaks. (Naerab.) Soovitan seda kõigile teenindusettevõtete juhtkondadele.

Kunas tajusite, et teist võiks saada juht?

Teadlikult ma küll juhiks ei roninud. Ju mind märgati. Leidus inimesi, kes mind toetasid ja riskisid mind päris noorelt peainseneriks panna. Olin siis 24.

Hiljem on mu karjääri palju kujundanud Jaan Männik, hilisem Eesti Panga nõukogu esimees, kes oli mulle mentoriks. Nagu hiina vanasõna ütleb: kui sa tahad kuhugi minna, küsi nendelt, kes sulle vastu tulevad. Tema tuli ju sealt, kuhu meie tahtsime minna: läände, Skandinaavia ärikultuuri suunas.

Kuidas te tajusite, et üldse sobite tippjuhiks?

Minu arvates peavad juhiomadused olema kaasa sündinud – eks sa tunnetad need ära. Samas mäletan, et kui mind taheti Eesti Telefoni juhiks panna, tuli mind päris palju veenda. Ma ei tormanud sinna sugugi pea ees. Kõik on tulnud loomulikult, ja see, mis tuleb elus loomulikult, ongi hea.

Kui oluline on teie töös kõhukoopa- või sabakonditunne?

Väga oluline. Mida keerulisem maailm, seda rohkem tuleb sisetunne mängu. Muutujaid ja komponente on üha rohkem – kes ikka selle kõik mudelina välja arvutab? See ei ole võimalik. Teed oma arvutused, kuulad teisi, aga lõpuks pead väga palju tunnetama ka.

Mäletate oma esimest telefoni ja arvutit?

Jah, mobiil oli Nokia Cityman, aasta oli vist 1993. Arvuti oli IBM.

Ja nüüd?

Lenovo standardläpakas, päris töökindel, ja nutitelefon Nokia Lumia.

Mul on tavaline mitme aasta vanune Samsung, ja uskuge, sellest piisab!

Internetis käite sellega?

Ei käi. Ei tahagi käia. Telefoniga rääkida saan, sõnumeid saata saan, hommikul äratab üles ka – aitab.

Aga mina tulin meie kohtumisele 15 minutit varem ja lugesin parklas kõik meilid läbi – kohutav efektiivsus, kui meilid on taskus. Ja päris palju loen telefonist ka Postimeest, see on mul avalehel, nii et saan info operatiivselt kätte.

Ma jällegi ei taha sattuda vidinatest liiga sõltuvusse. Vaatan, et üha rohkem inimesi ei suuda hetkegi oma mõtetega olla, vaid peavad kogu aega midagi näppima ja vahtima. Minu arvates on see totter.

Minu jaoks on see ka natuke totter. Mulle aga see nii suur probleem ei ole: ma lähen õhtul koju ja seal põhimõtteliselt ei näpi telefoni. Kui aga vaatan noori, siis nende käitumine on minu arvates veidi problemaatiline: kas sa pead olema nii palju infovoost sõltuvuses, kas on vaja Facebookis teavitada igast oma käigust – ma ei saa sellest aru. See võib ühel hetkel natuke patoloogiliseks kujuneda. Nii et, jah, siin on meil ühine arvamus.

Loen huviga Henrik Roonemaa tehnoloogiakolumni Postimehes ja sageli imestan, miks sa, Henrik, oled kogu oma elu aparaati ära andnud, nii et ilma selleta ei tule toimegi.

Just! Siin olen samuti teiega ühte meelt. Sellega peab olema väga ettevaatlik, kui anda kontroll oma elu üle masinatele.

Veel üks asi: uued nutikad aparaadid võivad teha elu küll mugavamaks ja efektiivsemaks, aga kogu tehnoloogiline areng ei ole ühtegi kaupa, ei kinnisvara, autot ega lennupileteid küll oluliselt soodsamaks teinud. Mida kostate?

Kuidas võtta... Kui vaadata, kui mugav ja efektiivne on meil tuludeklaratsiooni esitada või valimistel valida, on siin inimesele selge lisaväärtus, riigile ka. Olen kuulnud, kuidas näiteks Prantsusmaal tuludeklaratsiooni täidetakse, suurte paberikuhjadega... Aga mul läks kolme minutiga – tehtud! Või äriregister: ma ei pea jooksma paberitega, et aastaaruandeid esitada.

Te olete rõhutanud, et meil peab olema IT-riik – aga mis on enamiku IT-asjade mõte? Mingid mehed mõtlevad esiteks välja rakendusi, mida enamikul ei ole üldse vaja. Teiseks loovad nad kunstlikult vajaduse asjade järele, mis tegelikult elu pahatihti paremaks ei muuda.

Ühest küljest tehnoloogia tõepoolest tekitab vajadust: ega kliendid osanud ju tahta ülikiiret internetti õhu kaudu. Teisest küljest, jah, on küsimus see, kas kõik asjad loovad ikka väärtust. Mina äppidega küll ei liialda. Mul on neid ainult kuus. Kuigi neid on sadades tuhandetes. Kuna äppe toodetakse praegu üle, siis need, mis väärtust ei loo, kaovad peagi ära. Mulle paistab ka, et väga palju on sellist, mida tegelikult vaja ei ole.

Milleks siis tasub meil Eestis IT-võiduajamisega kaasa joosta?

Kogu start-up’i [idufirmade] filosoofia on katsetamise äri. Ja kuna meil on ka mõni edulugu ette näidata, siis tundubki, et kõik on üliedukad. Tegelikult kujuneb start-up’idest üliedukaks võib-olla ainult sajast üks, pooledukaks võib-olla kümme. See tähendab, et katsetad, mis tõuseb lendu. Julgeksin öelda, et 90 protsenti ei lenda. Igatahes kutsun katsetama, sest kui sa ei katseta, ei tule midagi.

Tänu millele on Eestist saanud võrdlemisi edukas e-riik ja IT-maa?

Selleks peab olema innovaatiline keskkond, mille aluseks on haridus. Eestis pakutakse üldjoontes head haridust, aga me peaksime kindlasti suurendama reaalainete õpet ja õpetajaskonda. Ka kutsehariduses, mille baas on päris hea, on vaja teha tõsiselt tööd õpetajate kvaliteediga.

Teiseks on ilmselt masu mõjutanud, et ettevõtlikkus on selgelt tõusnud, nüüdseks üle Euroopa keskmise. Eesti on väike maa, seega on meil ka paindlikkust. Eestit on kujutatud väga kinnise ühiskonnana, mis on tõsi vanema generatsiooni puhul, aga noored on minu arust piisavalt avatud ja paindlikud. Ja lõpuks on avaliku ja erasektori koostöö olnud väga hea,  kujundades e-keskkonna ja e-riigist meie esimese ja väga positiivse kuvandi.

Kuidas meie e-lugu jätkusuutlikult arendada, selles on küsimus.

Jah, muret jagub: õpetajad on vanad, reaalained pole popid...

Just. Selleks et me heaolu jätkuvalt kasvaks, olemegi Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga püstitanud visiooni, et aastaks 2020 saaks Eesti juurde 50 000 IKT [info- ja kommunikatsioonitehnoloogia] oskustega spetsialisti. Prognooside kohaselt vajab siis 90 protsenti kõigist töödest neid oskusi. Selleks on käivitatud projekt «Reaalainetega edukaks», kus üle saja inimese läheb kooli loengut pidama. Käisin ise ka, Tallinna 32. keskkoolis. Eelmine aasta käisin Haapsalus ja Virtsus. Seal olid üllatavalt terased ja targad lapsed. Küsimusi oli nii palju, et ma ei saanud lavalt maha.

Kuidas teil endal reaalainetega koolis läks?

Väga hästi. Lõpetasin Tallinna 37. keskkoolis matemaatika eriklassi.

Enamik ei saa reaalainetele siiski pihta. Mida teha?

Siin tuleb mängu see, kuidas õpetaja aine huvitavaks räägib: kas ta laseb ainult valemid pähe tuupida või näitab, mis on tegelikult integraal või tuletis. Füüsikat on võimalik eriti huvitavaks teha. Mulle füüsika alati meeldis. Mu isa seletas mulle juba lapseeas, kuidas auto mootor töötab ja mis on elektromagnetlained.

Kui me paneme väga rasked valemid lauale, aga ei räägi sisu lahti, siis see tekitabki vastuseisu. Sama jätkub kahjuks ülikoolides: ei räägita ainet huvitavalt ja sisuliselt ära.

Kas pehmete alade inimesi valmistatakse Eestis liiga palju ette?

Jätkuvalt, jah. See on juhtunud kõigis postkommunistlikes riikides, kui 1990ndatel hakkasid vohama erakõrgkoolid: pehmeid alasid on lihtsam õpetada kui reaalaineid, materiaal-tehnilist baasi pole vaja, saad klientidelt lihtsamini raha kätte. Nüüd see asi normaliseerub: riik on tunnetanud, et reaalained on vajalikud.

Kui suur on jätkuvalt probleem, et Eestis valmistatakse ette liiga palju juhte?

Olen kriitiline selles osas, et õpi ärijuhiks ja õnn on sinu õuel. Õpi kõigepealt mingi eriala ja siis õpi juhtimist sinna juurde. Mida sa juhid, kui sa ühtegi asja ei oska?! Keerulises maailmas pead saama aru protsessidest ja asja ivast, ning selleks peab enne läbima spetsialisti koolituse.

Ärijuhi sildi all on minu meelest inimesi üle koolitatud, eriti 1990. aastatel. See kütab üles ootusi, et olen ärijuht, aga tihti ei leita selle diplomiga tööd, sest tööandja vaatab, mida sa tegelikult oled teinud ja mida sa oskad.

Kas poliitikas võiks järgida sama põhimõtet, et sinna ei minda koolipingist?

Pooldan seda, et inimene kasvaks poliitikuks läbi töö, reaalse elu, ükskõik mis valdkonnas, ja see ei pea olema tingimata erasektoris, vaid võib olla ka avalikus sektoris. Kui sa pole reaalelus päevagi töötanud – see on isegi ohtlik. Siis sa seisad võimu protsessi eest, mitte kvaliteetsema elu või heaolu eest.

On praegune valitsus liiga noor?

Kuna mind on ka küllalt noorelt usaldatud, ei saa ma noorust ette heita – sest noorusel on ju häid külgi, nagu energia ja entusiasm. Olgugi et kogemustel on suur väärtus, ja mida vanemaks saad, seda rohkem seda mõistad.

Olete läbi ja lõhki reaalainete mees, aga on teil ka mõni pehmem pool?

Jah, on ikka. Kõik algab kodust, kodusest kasvatusest. Mul on olnud suur õnn kasvada huvitavas perekonnas, kus isa oli tehnikamees ja ema filoloog, tõlkinud raamatuid, ka ise neid kirjutanud. Kui mind kasvatati, siis arendati mõlemat poolt. Ema tutvustas mulle kunstiraamatuid, ja nüüd tuleb see kõik tagasi: ma huvitun kunstist, eriti eesti kunstist – mitte et ma oleks kirglik koguja. Ema suunas mind ka filateeliaga tegelema, mis on natuke pisik siiamaani. Ja ma olen raamatute keskel kasvanud. Isal oli väga suur raamaturiiul ja emal oli suur raamatukapp, ja ma tahtsin, et mul oleks ka suur raamaturiiul või -kapp. Arvan, et see on jätkuvalt väga tähtis, et lapsed kasvaksid raamatute keskel.

Mitte tahvelraamatute keskel?

Need võivad ka olla, aga peaasi, et oleks paberil raamatud. Mul on samuti kodus palju raamatuid: olen tahtnud, et lapsed seda näeksid. Mitte et ma neid ilu pärast sinna korjan, vaid 90 protsenti neist on ka läbi loetud.

Usutluses juhtimisajakirjale Director kuulutasite, et perekond on teile tähtsam kui töö.

Jah, tähtsam kindlalt, seda võin jätkuvalt kinnitada. Alati on oluline perekonna ja abikaasa tugi, vanematest rääkimata.

Hästi tähtis on ka laste side vanavanematega. Esivanemate tarkust ei saa muud moodi edasi kanda. Mul on see rõõm, et lapsed on kasvanud päris palju vanavanematega, nad on lapsi hoidnud.

Mida lapsed nüüd teevad?

Tütar Kadi lõpetas psühholoogia bakalaureuseõppe Tallinna Ülikoolis. Väga huvitav ja perspektiivne eriala, praktiline, sest inimene loeb tänapäeval üha rohkem. Eelmisel aastal läks ta mehele, mille üle mul on väga hea meel. Poeg Lauri õpib TTÜs teisel kursusel elektroenergeetikat.

Hämmastav, et teid ei ole ühegi spordialaliidu etteotsa värvatud.

Täna just värvati!

Värvati ära?

Ei värvatud. Ma ei taha seda öelda, kes värbas, kuigi see oli tõsine pakkumine. Pidin ütlema ei, kuna mul on tööd ja ühiskondlikke ameteid niigi palju. Ma ei saa midagi poolikult teha. Kui mul aega ei ole ja ma panustada ei suuda, siis ma parem ei tee seda.

Kas ise ka sporti jõuate teha?

Jah, seda peab jõudma. Aasta läbi mängin tennist. Aga ma ei võistle, teen seda tervisespordina. Talvel teen nii murdmaa- kui mäesuusatamist, suvel sõidan rattaga ja rulluisutan. Vahelduse mõttes, mitte nii, et loen kilomeetreid. Kuskil maratonidel ma ei käi. Mul ei ole vaja endale midagi tõestada. Peaasi, et oleks hea tervis.

Ilma spordita ei saa. Kui nädal või poolteist ei ole midagi teinud, hakkab pea valutama, muutun uimaseks, töövõime lausa alaneb.

Kahe aasta pärast saate 50. Kas nii vanu mehi hakatakse juba riiulile tõstma?

Kui oled noorem, on, jah, tunne, et life forever [elu kestab igavesti]. Aga kui jõuad neljakümnendatesse, siis vaatad, et ohoo, ei olegi nii! Siis hakkad tõsisemalt mõtlema, mis on tähtsam ja mis vähem tähtis. Kindlasti väärtustad rohkem inimsuhteid. Ja mõtled rohkem läbi, millesse tahad panustada.

On meil 50-aastastena lootust, et meid maha ei kanta?

Arvan, et ei kanta. Kui vaadata, kuhu Euroopa majandus läheb, ja Eesti läheb samas suunas, siis me teiega nii lihtsalt pensionile ei pääse. Ja see võib olla täitsa hea! Ma olengi seda tüüpi, et tahan hommikul tööle minna. Isegi siis, kui mul oleks miljard eurot, ei oskaks ma rantjee olla, vaid läheks tööle. Tänapäeval on ju nii palju moodsaid seadmeid, sa võid töötada igal hetkel igalt poolt. Küllap te õpite ka nutitelefonist meililugemise varsti ära...

Küll ma õpin, kus ma pääsen!

Meie põlvkond töötab kindlasti pikemalt kui eelmine, ja minu arust pole see halb, sest me sööme tervislikumalt ja teeme sporti ja me ei näe seetõttu sugugi halvemad välja. Pigem oleme paremas vormis kui eelmine põlvkond. Nii et ma ei vaata 50ndatele sugugi pessimistlikult.

Valdo Kalm (47)

Sündinud 27. aprillil 1966

Lõpetanud 1984 Tallinna 37. keskkooli

Lõpetanud 1992 Tallinna Tehnikaülikooli automaatika ja telemehhaanika erialal

Aastast 1986 Tallinna Telefonivõrgu hooldusspetsialist, seejärel peainsener, haldus- ja müügidirektor

Eesti Telefoni juhatuse liige 1997–2000

Elion Ettevõtted ASi juhatuse esimees 2000–2003

AS EMT juhatuse esimees 2003–...

ASi Eesti Telekom juhatuse esimees 2007–...

1. aprillist 2014 TeliaSonera Eesti üksuse juht

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu aseesimees

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse liige

Tallinna Tehnikaülikooli kuratooriumi, arengufondi ja vilistlaskogu liige

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) nõukogu liige

Eesti Riikliku Ajaloomuuseumi nõukogu liige

Sihtasutuse «Teeme ära!» nõukoja liige

Osaleb Lions Klubi ja Šoti Klubi töös

Abikaasa Marje Kalm, tütar Kadi Isotamm (25) ja poeg Lauri Kalm (21)