Ivo Linnaga Muhust, laulmisest ja armastusest

Ivo Linna Foto: Tairo Lutter

Ivo Linna tunnistab, et poleks ette kujutanud, et oleks 18-aastasena hakanud mööda Laasu talu õue tatsama. Ei! Siis köitsid Tallinn, Tartu, bändid, tuledesära, naised ja viin.

Temast kiirgav rahu ja optimism on nakatavad. «Ma võin olla melanhoolne ja nukker mõnikord, aga üldiselt ma olen püüdnud kõigest võtta selle parema. Võib-olla elus natuke oleneb meist midagi, aga asjad juhtuvad nagunii. Seega võiks elust võtta selle positiivsema poole,» leiab ta.

Hiljuti 65. sünnipäeva tähistanud Ivo Linna on olnud laval ligi 50 aastat. End rahva südamesse laulnud Iff nimetab oma suurimateks lemmikuteks Leelo Tungla, Priit Aimla, Ott Arderi ja Henno Käo tekste.

«Nad näevad – nagu need luuletajad on – seda maailma läbi. Millegipärast on antud neile see eriline võime näha neid asju, mida tavaline inimene ei näe. Mingisuguseid vanu tekste üle lauldes on suurt avastamisrõõmu, tekivad mingid teised pildid vaimusilma. Kui ma laulan, siis iga laul tekitab mingi pildi. Mõnikord on see lihtsalt üks värvide gamma, mõnikord on seal lõhnad. Mõni on nagu film ja sa näed seda igal õhtul, aga mõnikord ilmuvad sinna filmi uued kaadrid,» jutustab Ivo Linna, kelle meelest ei ole midagi koledamat kui halb laulutekst.

«Ja halb ei ole mitte see, et mina armastan sind ja sina armastad mind, küll meil on tore kahekesi koos olla, see ei ole halb, see on väga hea, noored peavadki armastama, vahtima üksteisele silma, hoidma kinni ja rääkima absurdi teineteisele ja lollusi kogu aeg. See ongi õige,» täpsustab ta. «Aga kui tehakse lihtsalt mingisugune mõttetu pläratekst, milles ei ole vaimukust, ei vaimu, ei sädet, ei riimi, ei ilusaid keelekujundeid… niisugust asja ei tohi kuulata. Pigem ma mõtlen heldimusega mõnele küla pillimehele või kas või Kihnu Virvele – tema läheb oma Kihnu ranna peale, tunneb, et täna hommikul on vaja teha lugu, laulan sellest, mida näen, ja kõik on südamest.»

Selle pühapäeva õhtul laulab Ivo Linna südamelähedasi lugusid Tallinna lauluväljakul oma juubeligalal koos Ott Leplandi, Maarja-Liis Ilusa, Evelin Võigemasti ja Hele Kõrvega. Lavale astub ja koos isaga musitseerib ka Ivo poeg Robert Linna. Esinejaid saadab 12-liikmeline ansambel Grand Hotel. Vahetult enne juubelituuri ilmus ka Ivo Linna esimene vinüülplaat «Päike sõbra aknas».

Mu töökaaslane tundis huvi, kas te harjutate ka – kui palju ja kus ja millal te laulate?

Tegelikult, ega ma suurt ei harjuta. Kui õpin mingit lugu, siis ma pean harjutama. Aga ma ei tea laulmisest mitte midagi selles mõttes, et mul ei ole ju mingit klassikalist laulukooli, ma ei tea isegi, kuidas inimene ennast lahti laulma peab. Minu lahtilaulmine käib niimoodi, et kui ma kuskile mängule sõidan, siis autos lõugan omaette ja hääl soojeneb. Regulaarselt trenni ma ei tee.

Miks see nii on jäänud… Tagantjärele tarkus muidugi, aga kas siis, kui mul oleksid võinud olla need aktiivsed õppimise aastad, oleks olnud selliseid juhendajaid, kes oleksid mind viinud sellele teele, kuhu ma tahtsin minna? Siis olid estraadistuudiod, kus õpetati hääletehnikat, aga minu maitse oli ja on siiamaani võrdlemisi erinev. Mina ei kippunud kuskile estraadistuudiosse, mu praktika möödus kõrtsides, kus ma laulsin igal õhtul aastate kaupa. See kuidagi kujunes niimoodi.

Ma tunnen end kõige halvemini siis, kui olen mitu nädalat puhanud ja siis on üks mäng. Vot siis on lavale kehv minna, selline tunne, et ei oska mitte midagi laulda. Aga see läheb esimese tunniga üle.

Kalmer Tennosaar või Uno Loop, keegi meie suurtest lauljatest ütles kunagi, et kui sul on kogu aeg tööd, regulaarselt mingisugune pingutus, paar korda nädalaski, siis ei juhtu häälega midagi. Nii et jah, pigem on see kõik minu puhul olnud rohkem lihtsalt selline kulgemine.

Roolis laulmist mõistan ma hästi, aga hulk inimesi laulab ka näiteks duši all…

Mina eelistan duši all pesta.

Laulmise kõrval on üks teema, millest ei saa teie puhul üle ega ümber – see on väike Muhu.

Jah. Tagantjärele on selge, et see Muhu koht lihtsalt pidi tulema. Tütar hakkas tookord rääkima, et võiks olla maamaja ja vaatas mingeid variante. Aga kui see Muhu juba olemas oli, siis sai selgeks, et see on kodu. Mitte lihtsalt mingi koht, vaid ongi kodu number üks. Ju ma pidin selle kodu siis leidma.

Mismoodi teie päev seal Muhus välja näeb?

No minu päevad seal on sellised, et kui mul mingit mahukamat tööd ei ole ette võetud, siis ma ei tee mitte mingisugust plaani. Ma lihtsalt ärkan üles ja mul on seal suur ülemus, kassikene nimega Tripsu, kes siis määrab selle päevaplaani – ma pean teda söötma ja silitama ja temaga rääkima ja seda ma teengi.

Selleks et mitte käed rüpes olla, mõtlen ma endale töid välja, sest eks seal jälle kuskilt nurgast midagi laguneb natuke, kiviaed variseb, võsa tungib kuskilt peale, koristada on vaja… ja siis teed niisuguseid ilma kindla sihita väikseid ülesandeid. Kui väljas on kehv ilm, siis ma olen väga palju ka lihtsalt mööda Muhut ringi sõitnud – autoga ja jalgrattaga ka – ning väga huvitavaid teid ja rajakesi avastanud.

Kuidagi aeg voolab niimoodi näpu vahelt ära, kuni tuleb õhtu, ja õhtuti mulle meeldib lugeda. Päeval ma ei malda toas istuda ja toimetan õues, aga õhtul ma loen, kuni uni peale tuleb.

Et siis sellist kindlat režiimi seal ei ole ja mulle see väga sobib, sest minu elu ei ole käinud üldse kindla režiimi järgi. Kui käid öösel tööl kuskil, siis ikka tahad hommikul magada. Sellist üheksast viieni värki mul on elus küll paar korda olnud, aga väga vähesel määral.

Kui palju ja kuidas sellist üheksast viieni tööl käimist on olnud?

Kui ma tulin sõjaväest, siis tänu praegusele tuntud sotsioloogile Andrus Saarele, kes jalutas mulle Tallinna linna vahel vastu, sain tööle Rametosse ehk raadio meelelahutustoimetusse. See tegi väga populaarseid saateid, mälumänge ja hiljem «Meelejahutajat». Seal ma käisingi siis üheksast viieni tööl.

See kamp, kes seal Rametos oli… ma pidin sinna sattuma, saatus tahtis, et ma kohtuksin selliste inimestega nagu Priit Aimla, Vello Mikk, Toivo Tootsen, Peeter Hein. See aastake, mis ma Rametos toimetasin, pani väga paljud asjad ka maailmavaateliselt paika, sest sõjaväest tulles olin ma ju noor jumbu, ei teadnud tegelikust elust midagi, ja nende vanemate seltsimeeste õpetused ja tähelepanekud aitasid mind väga palju.

Aga ma pidin ühest loobuma, sest peab olema pühendunud ja tegema ühte asja. Ja ma olin edev ja loobusin raadiotööst – ma tahtsin eputada. Ja siis ma eputasin mööda varieteesid ja Olav Ehala ansambliga ning siis tuli juba Apelsin ja siis Rock Hotel.

Aga 1992. aastal meelitas mu hea sõber Erki Berends, eluaegne raadiotöötaja ja tööhull, mind Kuku raadiosse ja seal ma olin kolm kuud. Ja see oli karm – see oli lõbus, aga see oli karm, sest raadio­päev hakkas ju kell kuus pihta. Ja kui ma olin tulnud mõnelt peolt mängimast kell kolm öösel, siis neid 24-tunniseid magamatusi ikka tekkis. Pean ütlema, et see oli päris jube. Nii et sain aru, et ma lihtsalt ei saa kahte isandat teenida, ja tulin sealt ära.

Pärast seda olen olnud tõesti täiesti vaba mees. Kaks sellist aukohustust on, mida ma võtan väga tõsiselt: osalemine «Mnemoturniiri» meeskonnas ja «Miniturniiri» juhtimine. «Miniturniir» oli algul planeeritud pooleks aastaks, aga nüüd sügisel algab 11. hooaeg. See on üks helgemaid päevi igas kuus, kui me lastega neid saateid salvestame. Nad on kuidagi nii toredad ja nii vaimukad.

See pühendumise asi on huvitav…

Vaata, selle pühendumisega on nii, et tegelikult on tuline õigus neil, kes ütlevad, et pühendumisega peab tegema iga asja. Olgu see kasvõi nii lihtne või labane töö nagu naela seinalöömine, aga sa pead seda tegema hästi. Ja kui sa ei pühendu, siis sa mingil juhul hästi teha ei saa. Selge on see, et iga inimene ei oska kõige paugupealt, aga kui sa tahad, siis otsustad, et ma pühendun sellele, ja siis tulevad ka tulemused. Väga tore on vaadata neid inimesi, kes on oma alale pühendunud, olgu see siis infotehnoloogia või jalgpall.

Põlevate silmadega fanaatikud elu edasi viivadki ja mul on tõsiselt hea meel nende inimeste pühendumuse üle. Ja peabki pühenduma, siis kukub endal ka mõnikord midagi välja. Kasvõi seal maalgi – mõtled mingi tegevuse välja ega tea, mis sellest välja kukub, aga kui siis õnnestub, on ikka hea tunne küll.

Kõrvalt vaadates tundub, et teil on kõik kuidagi lihtsalt ja loomulikult tulnud.

Minul ei ole suuri andeid. Ja vaevalt, et nendel suure andega inimestelgi tuleb kõik väga kergelt. Võib-olla päris imelastel on tulnud tänu erakordsele geniaalsusele. Sa pead ikkagi harjutama. Ma ei ütleks nüüd ka, et mõned asjad oleksid üliraskelt kätte tulnud. Jah, mõne pala õppimisega läheb rohkem aega, ei hakka pähe, ei jää pähe. Seoseid ei teki. Teine tuleb väga kergelt.

Eks siin on küsimus ka selles, et kogemuse periood on olnud väga pikk. Ma ju tean, arvan teadvat, milliseid karisid ma pean vältima, mismoodi asjadesse suhtuma ja milliseid lugusid üritama üldse laulda. 20-aastaselt sa ei tea ju mitte midagi ja parajalt tore lapsepõli kestab.

See tuleb kogemustest. Ma ei oskagi öelda, kaua ma seda tööd teinud olen… leiva mõttes aastast 1972, üle 40 aasta, aga esimest korda lavale läksin 1966. aastal Kuressaares. Seda pagasit nagu ikka peaks juba olema, kui oma vigadest õppida. Ja neid vigu on tehtud nagu on koeral kirpe, väga palju.

Meenutage mõnda!

Ma olen astunud üliõpilaspõlves vale rongi peale näiteks.

Kui läheneda üldisemas plaanis, siis ma lähen mõnikord mingitest asjadest põlema. Ja ma tahan, et tulemus oleks kohe käega katsutav. Mul tuleb mingi mõte ja ma tahan kohe selle otsuse ära teha, sest mulle tundub sel hetkel, et see on väga õige. Läheb üks päev mööda ja ma saan aru, et olen jälle puusse pannud. Selliseid asju on palju olnud. Aga ma usun, et see on inimloomuses, minu loomusest johtuv, ega selle vastu saa.

Mulle meeldib, et mingid asjad ikkagi veel suudavad mind üllatada, et mõned asjad mind väga haaravad – mõned kontserdid, raamatud, näitused, muuseumid, pildid looduses, mõne sitika jälgimine… Ma olen õnnelik, et mind need asjad veel täitsa tõsiselt huvitavad ja üllatavad. Ma lähen erguks küll mõnikord.

Kas teile on muhu keel ka külge hakanud?

Ma tean muhu keele väljendeid, nagu «kiviseaid» ja «ma olli» ja «ma tulli», aga ega ma teda rääkida oska. Mul on isegi muhu keele sõnastik ja lugesin selle ka läbi, nii et minu arusaamise tase on kõvasti paranenud. Ma varem tükk aega mõtlesin, kui mõni muhulane ütles, et «ja ma panin selle siis piisi peale», siis ma mõtlesin, misasi see kuradi «piis» on, lõpuks selgus, et see on pliit. Nii et ma olen seal ikka targemaks saanud küll.

Millised on teie suhted muhulastega?

Aktiivselt hakkasin seda Laasu talu kõpitsema 1994. aasta varakevadel. Selge on see, et kui sa pole sinna sündinud, siis esimesel päeval sa kohe kõikidega sõbraks ei saa. Sa ei tea, kes on kes ja eks nemad vaatasid mind ka nii, et ikkagi võõras nägu, mis siis, et teistpidi nagu tuttav nägu ka. Aga kui nad said aru, et ma ei käi seal sellepärast, et seal kolm päeva pidu pidada või korra aastas jaanituld teha, et minu suhe sellega on palju sügavam ja muutub iga päevaga sügavamaks, siis nad kuidagi andsid selle sissetungi mulle andeks, mulle tundub.

Praegu on ikka kuramuse tore küll, kui sa käid seal ja kohtud poes inimestega, ütled kõikidele tere ja kõik nad vastavad sulle rõõmsalt tere … Nad on kuidagi väga sümpaatsed ja väga sõbralikud inimesed. Liigne kiitmine oleks ka kurjast, aga väga kena on seal Muhus olla, tõesti müts maha muhulaste ees. Ja nad on vaimukad, nad on väga tähelepanelikud – ma ei tea, kas see on väikese ühiskonna värk? Nad on väga terased.

Mulle tundub, et Muhu rahval ei ole vaja üldse guugeldada või hommikust õhtuni kuskil sotsiaalvõrgustikes olla, sest see külaelu info… ma ei tea, kas liblikad või pääsukesed toovad selle kohale, aga kõik on teada, kes kellega, mis millega, kui palju see palka saab, mis see eile tegi… Väga tore, väga maalähedane, väga lihtne elu.

See võib-olla kõlab banaalselt, et Muhus on lihtsam elada kui Tallinnas, aga seal on palju kergem hingata kui Tallinnas. Ma ei ole Muhus kunagi kuulnud mingit kantseliiti – sa lähed ametiasutusse ja sinuga räägitakse nagu inimene räägib inimesega. Mitte nii, nagu mõne poliitiku avaldusi kuulates, et mõtled, millest ta üldse räägib, ma ei saa millestki aru, mida ta öelda tahab. Muhus on hingel kuidagi kerge olla.

See sõbralikkus algab paljuski ka ilmselt teist endast – kasvõi sellistest pisiasjadest, kui sõidate inimestele küla vahel vastu ja viipate.

Ma viipan alati kõikidele, sellepärast et see on nii kena pisike riik, see Muhu riik. Ja seal ei tule sulle kunagi vastu tuhandeid autosid ega inimesi.

See on kena riik tõesti. Te olete seal palju?

Mulle meeldib see, et me oleme Imbiga mõlemad nagu hullud selle Muhu järele. Selles mõttes, et mõnikord võiks ju ka nädalavahetuseks Tallinna jääda – Imbi töötab Tallinnas ja meil on seal väike korter, teine kodu –, aga seda juhtub harva. Meil käib see asi kuidagi hooti, kevadel käisime umbes kümme korda järjest teatris. Ma kujutan ette, et me nüüd aasta otsa enam teatrisse üldse ei lähe. Ja siis käisime mingeid kontserte pidi. Aga ülejäänud aeg, kõik, mis vaba on, möödub Muhus.

Inimese elu on ju niimoodi sätitud, et iga periood annab looduse poolt mingid käsud kätte. Ma ei oleks kujutanud ette, et oleksin 18-aastasena hakanud mööda Laasu talu õue tatsama ja mingit võsa lõikama. Ei! Tallinn, Tartu, bändid, värgid! Kõik, mis sinna juurde käib, tuledesära ja naised ja viin. Aga kui sa teed selle ratta peal tiiru ära, siis saad aru, kui tühised on olnud sinu püüdlused… ma ei tea, mille suunas. Ja hakkad nautima hoopis teisi asju. Sellepärast ma seda Muhut naudingi.

See rahunemine ja Muhu-lembus tuli paljuski koos Imbiga?

Eks ta muidugi tuli. Need olid tollal minu elus väga keerulised ajad ja siis järgnes suur rahunemine. Kuidagi on need asjad tänu naisukesele arenenud väga heaks. Imbil on ses kõige suurem roll, mina olen väike mutukas, kes tema käske täidab, ütleme naljaga pooleks.

Imbiga sobib kõik. Mõnikord me istume Muhus maja ees ja räägime tundide kaupa. Ma ei oska siiamaani öelda, millest me räägime. See on nii huvitav mu meelest – siis meil tekib mingeid ideid, mida teha, ja kõik on kuidagi nii tore. Ei ole mingit põrnitsemist ega seda mõttetut tõmblemist, mis tegelikult ju kuskile ei vii. Mulle väga meeldib see periood minu elust, see on kuidagi rahulik, konstruktiivne, armas ja hell ja õrn ja… soe. Just see ongi õige sõna.

Me oleme kuidagi nii ühtemoodi läinud. Vahel on nii, et võtan telefoni, et talle helistada, ja tema helistab samal hetkel mulle. Me oleme muidugi juba 19 aastat ühe katuse all elanud ka. Algus oli keeruline, see meie kohtumiste jada, aga lõpuks sain isegi mina aru, et see on see õige.

Kas te ise tajute, kui palju teie laulud on inimestele andnud ja annavad?

See oleks väga vale, kui ma vastaksin jah, ma saan sellest aru. Siis arvataks, et ma olen peast soojaks läinud. Ega ma tea seda. On väga hea ja lausa südantlõhestav tunne mõnikord, kui keegi tuleb su juurde ja räägib mingisuguse loo. Et olin raskelt haige või haiglas ning siis kuulasin seda ja seda lugu ja mul on selline tunne, et tänu sellele sinu laulule ma saingi terveks. Vot see on see tagasiside, mis mõjub!

Sest mina ju kuulan ka igasugust muusikat ja on väga palju neid laule, mis mind aitavad. Mida ma tahan kuulata mingil eluhetkel ja ma tunnen, et saan nendest väge ja energiat ja lusti edasi elada. Võtame kasvõi selle laulupeo. Need laulud – mis seekord olid valitud erakordselt hästi – panid seal platsil unustama igasuguse aja ja ruumi. See tunne on täiesti ainukordne.

Eesti rahva laulupidu on tõeline laulu püha ja sa saad sealt jube palju. Sa mõtled selle peale võib-olla mitu kuud. Mida see kõik annab. Selles mõttes olen väga õnnelik, kui keegi on saanud mõnest minu lauldud laulukesest tuge. See on see tähtis asi. Sest mina olen saanud.

Ivo Linna (65)

Sündinud 12. juunil 1949 Kuressaares

Õppis Kuressaare 1. keskkoolis, 1967–1969 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat

«Mnemoturniiri», Eesti Rahvusringhäälingu ühe vanema raadiosaate meeskonna liige ja Vikerraadio populaarse 5.–7. klassi õpilastele mõeldud mälumängusaate «Miniturniir» juht

Abielust Reet Linnaga (1973–1995) kaks last, tütar Hanna-Stina ja poeg Robert. Kaks lapselast.

1999. aastast abielus Imbi Aderiga.

Laulja ja kitarrist ansamblis Müstikud (1966–1967), System (1968), Müstikud (1969). Solist baaris-varietees Tallinn, hiljem ka teistes varieteedes. Aastail 1973–1974 laulusolist Olav Ehala ansamblis, 1975. aastal orkestris Vana Toomas, 1975–1980 kuulus ansamblisse Apelsin ning alates 1978. aastast Rock Hotelli.

2000. aastal anti Ivo Linnale Valgetähe IV klassi teenetemärk

Albumid:

1984 «Ivo Linna»

1993 «Ivo Linna ’93»

1998 «Iff 1»

1999 Ivo Linna ja Rock Hotel «Kõva ketas»

2001 «Enne ja pärast päeva»

2001 «Eesti kullafond»

2006 «Üksi, iseendas üksi ...»

2009 «Originaal»

2014 «Päike sõbra aknas»