Kui (praeguseks juba endine) rahandusminister Jürgen Ligi Facebookiga liitus, tekitas see pärast paari esimest ministri postitust ajakirjanike seas elevust. Ligi kirjutas ka seal äärmiselt lahtise tekstiga ega hoidnud end päevakajalisi sündmusi kommenteerides kübetki tagasi. Naerda saime kõik, mingi hetk isegi veebi toredaid ja kiireid kommentaare. Ta ütles vahel ise, kui temalt millegi kohta arvamust küsiti, et võtke Facebookist, ma sinna juba kirjutasin. Suurepärane!
Mõne poliitiku või arvamusliidri emotsioonide ajel kirjutatud postitused on ennegi uudisekünnist ületanud ja elevust pakkunud (mäletame ju kõik president Ilvese sõimu nobelist Paul Krugmani suunas), kuid seda, et üks selline postitus viib ministri tagasiastumiseni, ei osanud vist küll keegi oodata.
Samas tagantjärele analüüsides oleks võinud seda arvata juba muidugi Ligi Facebookiga liitumise päevast alates. Solvanguid lendas iga suunas ja kõigi pihta – said riigikogu liikmed, demokraatia üldiselt, kodanikuaktivistid, loomulikult ajakirjanikud ja teised. Oli vaid aja küsimus, millal vale inimene pihta saab ja solvub.
Kuid seda kõike oleks saanud ära hoida. Tavainimese jaoks on sotsiaalmeedia koht, kus on võimalik välja elada emotsioone, uhkustada oma iroonia- või loomepuhangutega, jagada oma saavutusi ja eelistusi. Poliitikutele on sotsiaalmeedia aga tasuta enesereklaami vahend, mida kasutatakse kas siis teadlikumalt või suvalisemalt.
Miks Ligil asi käest ära läks? Sest ta tahtis need kaks asja ühendada – tavainimesena kommenteerida ja nalja visata, kuid sellest ka poliitilist kasu saada. Eks muidugi võib silme eest mustaks minna, kui paari esimese päevaga soovib mitusada inimest sinuga sõbraks saada ja iga sinu sõna neile muudkui «meeldib». Hea vaheldus pidevale sõimule veebikommentaatoritelt ja kaaspoliitikutelt, eks ole? Ja siis selles joovastuses läkski kõik vussi. Ma küll ei tahaks seda öelda, aga tõenäoliselt võidab sotsiaalmeedias ikkagi see poliitik, kes Taavi Rõivase kombel oma igast käigust sissekande teeb ja selfie postitab. Me võime kõik viriseda, kui nõme eneseeksponeerimine see on, aga samas näevad kõik, kui tihedad on tema päevad ja kuhu kõikjale ta jõuab. Ja kõigile «meeldib» postitus tütre tehtud sünnipäevajoonistusest.
Seega ei ole midagi teha – kõike korraga ei saa. Kui poliitik tahab olla sotsiaalmeedias tavainimene, tuleb teha ainult sõpradele-tuttavatele mõeldud konto, ei tohi võtta ajakirjanikke sõbraks ja kõigile oma postitusi avalikuks teha. Kui poliitik tahab end seal reklaamida ja valijatega suhelda, tuleb seda teha teadlikult ja läbimõeldult – iga sõna, mis öeldakse mitme tuhande sõbraga ja vähemalt sama paljude jälgijatega kontol, on avalik. Ei ole pärast enam mingit vabandamist, et «tegemist oli lihtsalt Facebooki kommentaariga».