Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aleksei Lotman: rohelisi ei köida võimu rituaalid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Roheliste eestkõneleja Aleksei Lotman. | FOTO: Peeter Langovits

Roheliste erakonna esimene eestkõneleja Aleksei Lotman pole eurosaadik Indrek Tarandit roheliste nimekirja kutsunud, sest kumbki on peibutus­partide valimistel osalemise vastu.


Marek Strandberg määratles roheliste asukohta poliitmaastikul väljendiga depositsioon, st ei koalitsioon ega opositsioon. Kuhu paigutate end nüüd, pärast Ansipi pikaajalist toetamist, eriti vähemusvalitsuse ajal?

Depositsioon oli Mareki leid, mida tuleb pigem väikese naljana võtta. Aga mõte jääb samaks, et meile need koalitsiooni-opositsiooni rituaalsed mängud ei tundu nii olulised kui mõnedele muudele erakondadele, vaid lähtume poliitika sisust.

Ka niikaua kui oli enamusvalitsus, kui see millegi mõistlikuga välja tuli, ei pidanud me vajalikuks end vastandada lihtsalt sellepärast, et meie pole valitsuses. Seda enam vähemusvalitsuse ajal, kellele on olnud vajalik mõnevõrra laiem parlamentaarne toetus.

Ei ole mingit kokkulepet, et me igal juhul valitsust toetame. Oleme toetanud täiesti konkreetseid asju, nt riigieelarve vastuvõtmist, mis meie hinnangul oli vajalik. Mitte igas punktis see polnud eelarve, mida oleksime ideaalseks pidanud. See oli valitsuse nägu kompromiss, aga siiski piisavalt ka meie nägu, et otsustasime toetuse anda.

Rohelistel olnuks samas võimalus minna valitsusse ja võtta näiteks keskkonnaministri portfell?

Ei, otseselt sellist võimalust meil ei olnud. Kui oleksime väga tahtnud kaubelda, siis võib-olla mõne vähem olulise ministrikoha oleksime saanud. Keskkonnaministrit pole meile kunagi pakutud.

Kui meenutada, kuidas me päris algul läbirääkimistelt välja kukkusime, siis me tuletasimegi meelde, et sisulise pädevuse järgi võiks see ministriportfell meile kuuluda, mispeale peaminister teatas ühepoolselt, et meie loobusime läbirääkimistest.

See käib 2007. aasta kohta, kuid sotside lahkumise aegu olnuks teil ilmselt jõudu ka kõvemini esineda?

Tol hetkel ka reaalselt selliseid võimalusi polnud. Mulle tundub, et meie niisugune positsioon oleks päädinud täiesti uue valitsuskoalitsiooniga, mis minu ja meie fraktsiooni hinnangul ei oleks olnud Eesti riigile kõige parem.

Emori andmeil on viimastel kuudel roheliste toetus kahanenud, juunis 6% toetust, juulis 5%. See on piiri peal, kuidas seisu parandate?
Erilisi võluvitsu ei ole. Tuleb lihtsalt teha tööd ja viia valijani mõned lihtsad sõnumid. Alates sellest, et sisetüli, mis meie populaarsust kindlasti kahandas, on nüüd laias laastus lahendatud.

Enam pole «füüsikuid ja lüürikuid»?

Inimesed on ikka alles ja liialdus oleks ka öelda, et mingeid probleeme üldse ei ole, kuid laias laastus on probleemid lahendatud.

Põhiline aga, et nii väikese fraktsiooni kohta oleme suutnud päris palju ära teha. Ressursside ja keskkonna saastamisega seotud maksude tõus oli meie valimislubadus ja sisse kirjutatud ka koalitsioonileppesse, kuid enamusvalitsuse ajal ei õnnestunud seda paigast nihutada.

Vähemusvalitsuse sünniga ja mingil määral riigi sundseisu tõttu, kui oli tasakaalu parandamiseks vaja maksubaasi tõsta, suutsime keskkonna- ja ressursikasutusega seotud makse suurendada. See ei olnud populaar­ne, kuid oli hädavajalik riigi suunamiseks keskkonna suhtes säästvamale käitumisele.

Roheliste põhivalija võiks oodata teilt ka radikaalsemat tegutsemist. Rohelised parteid ja liikumised näitavad ju sageli end sel viisil – esimesena tuleb meelde, kuidas Greenpeace möllu teeb. Eesti rohelised näivad aga vaoshoitud, kui välja arvata omavahelised kaklused.

Rohelised ongi võrreldes Greenpeace’iga suhteliselt igav seltskond. Greenpeace on valitsusväline ja poliitiliselt sõltumatu organisatsioon, kelle põhiline ülesanne on juhtida tähelepanu keskkonnaprobleemidele. Nad pole seotud sellega, et peaksid kusagil parlamendis läbi rääkima ja saavutama konstruktiivse lahenduse. Poliitilise erakonna mure on aga saavutada mingi tulemus.

Kui Eesti rohelisi võrrelda Soome, Rootsi või muu Euroopa riigi rohelise erakonnaga, siis oleme sarnased. Erakonnaks saamine tähendab paratamatult mingil määral poliitikareeglite aktsepteerimist.

Te ei taha ka kanda erakonna esimehe nime, nagu on teistel. On see teatud määral poos?

Ei, see ei ole poos. Ainuisikuliselt ma erakonna asju ei saa ega tahagi otsustada. Enamikul Euroopa rohelistel erakondadel on muide tavaliselt kaks võrdset eestkõnelejat, üks naine ja üks mees. Sellist traditsiooni Eesti rohelised pole suutnud juurutada, aga minu hinnangul oleks see iseenesest ilus.

Üks sündmus, mis võiks kaasa tuua roheliste toetuse kasvu valimistel, oleks ülipopulaarse Indrek Tarandi kaasamine nimekirja. Olete üritanud temaga läbi rääkida?

Ei ole. Nii Indrek Tarand kui meie erakond, kuhu ta ei kuulu, on olnud peibutuspartide vastu. Minu teada Indrek ei plaani europarlamendist enneaegu tagasi tulla. Kui oleks mingeid signaale, et ta tõepoolest oleks huvitatud riigikogus töötamisest, siis me loomulikult kutsuksime ta oma nimekirja.

Teine võimalus rohelistel oma profiili tõsta oleks – küüniliselt pakkudes – mingi suurem keskkonnakatastroof. Kui Läänemeres läheks põhja naftatanker, siis saaksid rohelised selge juhtumi, millega võidelda. Olete mõelnud, et tuleks selline vaenlane leida?

Loogika on ikka sedapidi, et meid on parlamenti vaja, et keskkond oleks puhas, mitte halba keskkonda selleks, et meie oleksime parlamendis.

Aga paraku juhtuvad sellised asjad meist sõltumata. Näiteks hiljuti selgus, et Saaremaal leidub vähemalt ühes ojas juba arvukalt signaalvähke, kes on ohtlik võõrliik, mille olemasolu võib tähendada meie kohaliku jõevähi hävimist.

Kui paar aastat tagasi esimest korda signaalvähk loodusest leiti, küsisin keskkonnaministrilt nii suuliselt kui kirjalikult, mida teha plaanitakse. Sain väga ümmarguse vastuse. Tänane seis tähendab suure tõenäosusega, et Saaremaal enam jõevähki ei õnnestu säilitada, juhul kui ei mobiliseerita suuri jõude, et signaalvähk sealt täielikult välja püüda. Aga see on väga-väga raske.

Kuidas signaalvähk Saaremaal loodusse sattus?

Väga raske öelda. Suure tõenäosusega meie oma jaekaubandusvõrgust, kes kahetsusväärsel viisil müüb toidupoes elusalt nii signaalvähki kui kitsasõralist vähki. See on tegelikult keelatud. Mõlemad liigid on ohtlikud võõrliigid, keda Eestisse tuua ei tohi. Ometi toiduketid neid toovad ja järelevalve selle üle peaaegu puudub.

Väga võimalik, et signaalvähid lasi lahti keegi heasoovlik inimene, kellel oli lihtsalt kole vaadata, kuidas vähid poes pattapanekut ootavad. Sellised heasoovlikud žestid on loodusele teinekord väga vaenulikud. Aga süüdi ei ole mitte see naiivne loomasõber, vaid kaubanduskett, kes nad Eestisse tõi, ja Eesti riik, kes seda ei takistanud.

Vaadates, mis keskkonnaprobleemid Eesti inimesi rohkem kõnetavad, paistab silma võitlus tuuleparkidega. Tuulikud annavad alternatiivset energiat, ent elanikud tihti jälestavad neid – müra, vaadete rikkumine jne.

Näen, et riik on jäänud hiljaks mõnede elementaarsete asjadega. Nii tuuleenergeetikat, muud taastuv- kui üldse igasugust energeetikat tuleb arendada plaanipäraselt. Kaootilise võidujooksuga magusamatele kohtadele ongi kohalikud inimesed üles ärritatud. Tagajärg on see, et kuigi kasutame tuuleenergiat tunduvalt vähem kui võiksime, on probleeme sellega tunduvalt rohkem kui võiks.

Praeguseks küll on neljas Lääne-Eesti maakonnas käimas teemaplaneeringu tegemine, mis on üksikute arenduste ülene, ent see algatati mõnevõrra liiga hilja, inimestel on juba teatud vastuseis tekkinud.

Teiseks puudutab see vaid nelja maakonda. Seal on küll kõige parem tuuleressurss, ent ka Põhja-Eestis on see märkimisväärne ning seal pole sellist planeeringut käimas. Kolmandaks puudutab planeering vaid maismaad, aga Eesti suurim tuuleressurss on merel, kus käib see asi lihtsalt võidujooksuna firmade vahel.

Ka Eesti Energia on ju hiljuti märkimisväärse taotluse merealadele sisse andnud?

Jah, riiklik energiafirma on samamoodi lihtsalt esitanud taotluse reale magusamatele kohtadele, selle asemel, et tuleks püüda riiklikult leida need kohad, kus vastuolud on kõige väiksemad, kus pole vastuolu riigikaitsega, piirikontrolli küsimustega ega ka looduskaitsega. Tuleks need kohad üles leida ja kas või riiklikult enampakkumisele panna.

Madalikele, kuhu on veidi mugavam ehitada, on firmad esitanud üksteise võidu taotlusi, aga samas on just madalikud väga väärtuslikud elupaigad ja olulised ka rändlindudele. Võidujooks madalikele meres on sama ebaproduktiivne kui senine võidujooks rannikualadele maismaal.

Sihipärase, riiklikult juhitud ja elanike suhtes kaasava planeerimise korral suudaksime toota tuulest kordades rohkem elektrit, ilma et meil oleks need kroonilised probleemid.

Näib, et hädad on ilmnenud tagantjärele – kui tuulepark valmis, siis elanikud taipavad, et kõik see polegi üldse nii kena, mingit kasu neile endile aga pole?

Eesti inimeste investeerimisvõime on väike. Seetõttu on meil see majandusmudel erinev nt Taanist, kus märkimisväärne osa tuulikutest kuulub kooperatiividele, mis kuuluvad kas maaomanikele või ümbruskonna elanikele. See tähendab, et kellegi aia taga töötavast tuulikust tiksub ka talle mingisugune raha. Meil on ainult spetsialiseerunud firmad võimelised võtma pangalaenu ja need üsna suured investeeringud ära tegema.

Teatud lahendused siin ikkagi oleks – näiteks mingi kohalik maks. Üks sotside eelnõu riigikogus ka oli, mida me põhimõtteliselt toetasime, aga tehniliselt oli see kehv ja valitsus seda ei pooldanud, mistõttu see kukkus arutusest välja. Selline kohaliku maksu võimalus peaks olema, et luua majandusmudel, kus elanikud sellest midagi saavad.

Teine variant on lihtsalt kokkulepped. Üks selline Virumaal ka töötab, kus valla ja energiafirma vahel on moodustatud sihtasutus, kuhu laekub teatud osa tuulepargi teenitud tulust, millega siis rahastatakse kohalikke arendusprojekte.

Meil ollakse traditsiooniliselt selliste asjade suhtes umbusklikud, sest nähakse korruptsiooniohtu. Põhjamaades on sellised lahendused aga tavapärased. Võib-olla ei peaks ka meil liigselt kartma kokkuleppeid omavalitsuste ja arendajate vahel, kui need kokkulepped on tehtud avalikult ja on välistatud, et keegi saab nurga taga veel mingit meelehead.

Mitu kohta on roheliste eesmärk riigikogu valimistel?

10–12 kohta on piisavalt kõrge eesmärk. Miinimum on muidugi saada taas riigikokku.

Aleksei Lotmani usutlus on kolmas osa Postimehe sarjast, mis vaatleb sisepoliitika seisu uue hooaja lävel.

Varem ilmunud: Jüri Pihl «Tööpuudus on ikka väga suur», 16.08; Mart Laar «Valimiseelset kullavihma ei tule», 19.08

Tagasi üles