Tartu Ülikooli Pedagogicumi direktor Margus Pedaste ütles, et suhtub koolide pingeridadesse reservatsiooniga ja koolide järsud kõikumised edetabeli raames näitavad, et küsimus ei ole õpetamise tasemes.
Haridusteadlane: koolide pingerida ei näita õpetamise taset
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on pigem meedia ja rahva jaoks huvitav ülevaade koolidest, kuid ilma kriitilise analüüsita jääb sellest natuke väheks,» sõnas Pedaste edetabelite kohta.
Pingerea stabiilne esikümme näitab tema sõnul kindlasti midagi, kas või nende koolide maine kohta. «Koolide valik toimub suust suhu kõlanud seisukohtade alusel, soovitakse ikka minna sinna, kus usutakse, et saadakse parem haridus,» põhjendas Pedaste. See omakorda tekitabki nõiaringi, et nendes koolides on ka lähtepositsioon kõrgemal tasemel.
Mis mõned kooli igal aastal edetabeli tippu tõstab, ei osanud Pedaste üheselt arvata: «Selle kohta ei ole ühtegi analüüsi tehtud, aga see oleks vajalik. Üks võimalik hüpotees on kindlasti, et õpilaste algtase on niivõrd erinev. Piltlikult öeldes – kui panna naised ja mehed koos 100 meetri jooksu jooksma, on tulemused erinevad, sõltumata sellest, kui palju nad trenni teevad.»
Selleks, et koolide kohta põhjalikumaid järeldusi teha, peaks tema hinnangul andmeid olema rohkem. «Esiteks - võrrelda saab võrreldavaid asju. Teades eri koolide algtaset ja võrreldes lõpptaset, siis ilma kaht kõrvuti panemata ei saa me öelda, millised on olnud tublid õpetamises,» ütles haridusteadlane.
Ta tõi näite, et kui kooli sisseastujad oleks riigieksami teinud 30 punktile ja lõpetades 60 punktile, siis näitab see paremat õpetamise taset, kui koolis, millesse astujad oleks eksami teinud 80-le ja lõpetades 90-le.
Põhjalikum analüüs
Küll aga tasuks Pedaste hinnangul koolide edetabelite põhjal igal koolil vaadata, kuidas see teiste koolide taustal aastate lõikes välja paistab. «Kõikumine aastate lõikes näitab pigem seda, et küsimus ei ole õpetamise tasemes - sest õpetaja ei õpeta ju kardinaalselt erinevalt - vaid just nimelt õpetatavas kontingendis, mis võib aasta-aastalt olla erinev. Muidu tekibki küsimus, miks ühes vene koolis on justkui väga nõrkade lõpptulemustega õpilased, teisel aastal väga tugevatega. Küsimus võib olla selles, et põhikooli tasemel on mingi töö tegemata,» arutles ta.
Hariduse taseme adekvaatseks hindamiseks praegu Eestis ühtegi võimalust polegi. Pedaste arvates eeldaks see kompleksanalüüsi, kus vaatluse all oleksid õpitulemused veidi laiemalt. See tähendab, et häid tulemusi ei hinnata mitte ainult üksikutes ainetes, vaid mitmetes. «Kui eri ainetes saavutatakse piisavalt kõrge tase, siis alles on inimene valmis ellu astuma, küll ta ülikoolis spetsialiseerub ühele valdkonnale.»
Teiseks tuleks kindlasti vaadelda õpikeskkonda, sest hoiakud, mida koolis kujundatakse, on palju väärtuslikumad kui teadmised-oskused. «Kõike niikuinii ära õppida ei jõua, aga kui on positiivne hoiak õppimisse ja haritusse, siis on kool oma tööd hästi teinud,» leidis haridusteadlane.
Samas pidas ta sellist analüüsi vajalikuks vaid üldiste poliitiliste muudatuste tegemiseks. Kooli jaoks on palju vajalikum teha analüüs kooli tasandil, kus saadakse neist asjust ise palju paremini aru ja osatakse õigesti tõlgendada.