Päästeameti juhi Kuno Tammearu sõnul jõuavad päästekomandod nii Eestis kui ka mujal maailmas tulekahjude puhul sündmuskohale enamasti liiga hilja, kuna tulekahju nähtavate märkide ilmnemise ajal on juba hilja inimest päästa.
Tammearu: lahtise leegi korral on enamasti inimest päästa juba hilja
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
18. jaanuar 2015, 13:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tammearu sõnul helistavad tulekahju märganud inimesed häirekeskusesse tavaliselt siis, kui leek on juba tõusnud ja sellisel juhul ei ole võimalik enam kedagi päästa.
«Alustasin päästjana tööd 22 aastat tagasi ja kogu selle aja jooksul on päästekomando jõudnud tulekahjule enamasti siis, kui kedagi enam päästa ei ole. Vahel on meil vedanud ja me oleme inimelu päästnud. Kuid kui leek on juba väljas, oleks see päästjate jaoks liiga hilja juba isegi päästeameti maja kõrval Raua tänaval,» ütles Tammearu Postimehele.
Tammearu lisas, et Eestis on päästjate reageerimiskiirus maailmaga võrreldes väga heal tasemel. «Näiteks Soomes samale rahvaarvule sellist reageerimisvõimekust ei ole, meie elupäästevõimekusega komandod jõuavad elanikeni natuke kiiremini kui Soomes,» märkis Tammearu.
Tammearu ei ole nõus kriitikaga 2012. aastal läbiviidud päästekomandode reformi aadressil. Reformi käigus vähendatud päästekomandode arvu 81lt 72le, kuid reformi tulemusel suurenes elupäästva päästeteenuse kättesaadavus suuremale hulgale inimestele.
«Näilisus jäi pärast reformi osades piirkondades väiksemaks. Enne ümberkorraldust oli komandosid, kus oli valves 1-2 päästjat ja kus ei olnud alati tagatud ööpäevaringset valmisolekut. Suitsusukeldumise, liiklusõnnetuse või veeõnnetuse puhul on inimelu päästmiseks tarvis vähemalt kolme päästjat. Väiksema arvuga seda teha ei tohi, sest see on päästjatele liiga ohtlik,» rääkis Tammearu.
Tema sõnul suurenes reformi tulemusel komandode arv, kus on vähemalt kolmeliikmeline meeskond ning sellega paranes elupäästva päästeteenuse kättesaadavus 120 000 inimese jaoks. Reformi käigus suleti üheksa päästekomandot. Praegu tegutsevas 72 päästekomandost on 66 komandos ööpäevaringses valmiduses vähemalt kolmeliikmeline päästemeeskond.
«Suunasime oma ressursi sinna, kus seda oli kõige rohkem tarvis,» lausus Tammeraru. Praegu päästavad päästjad aastas õnnetustest ligi 800 inimest aastas, kõige enam on tegemist liiklusõnnetustesse sattunud inimeste sõidukitest väljalõikamistega, kuid ka tule-, vee- ja tööõnnetuste ning kõikvõimalike muude õnnetustega.
Hoolimata päästekomandode arvu vähenemisest on päästjate arv jäänud endiselt samaks.
«Oli küll komandosid, kust me koondasime inimesi, kuna näiteks Saaremaal ei olnud enam tööd pakkuda, kuid selle võrra võtsime mujal inimesi juurde. Päästjaid oli enne reformi üle 1700 ja sama palju on neid ka praegu. Kui keegi väidab, et päästjate arv on vähenenud, ma võin ära tõestada, et see on vale. Lisaks on viie aastaga suurenenud vabatahtlike päästjate arv 1500 inimeseni. Meil tegeleb täna reageerimisega üle 3000 päästja ja nii palju reageerivat jõudu ei ole Eestil iseseisvuse taastamise järel kunagi olnud,» lausus Tammearu.
Ta lisas, et päästeameti põhiline strateegiline tegevus on siiski õnnetuste ennetamine.