Kohtuotsus: tunnistajad ei kinnita kannatanu juttu vägistamisest

Tartu ringkonnakohus. Foto: Internet

Loe Tartu ringkonnakohtu kolme kohtuniku põhjendusi, miks ei saa pidada usutavaks prokuratuuri versiooni toimunud vägistamiskatsest.

"Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Käesoleva kriminaalasja eripära seisneb selles, et 04.05.2012 aset leidnud sündmustikuga puutumuses olevad isikud olid  alaealised – nii süüdistatavad kui ka tunnistajad V  ja K ning kannatanu X. Ükski neist isikutest ei ole asja materjalide kohaselt kunagi mingil moel olnud puutumuses õigusrikkumistega.

Maakohus on samuti osundanud sündmustikuga seotud isikute vanusele, millega ringkonnakohtu hinnangul on ka seletatavad nii noorte inimeste poolt antud ütlustes esinevad teatavad vastuolud.

Seetõttu ongi maakohus kõiki, nii süüdistatavate kui ka kannatanu ja tunnistajate ütlusi põhjalikult analüüsinud ning asetanud need nii omavahelisse seosesse kui ka hinnanud nende võimalikku kooskõla või selle puudumist teiste tõenditega. Tõendite hindamise tulemusena tehtud järeldused on ringkonnakohtu hinnangul arusaadavad, loogilised ning piisavalt põhistatud.

Ka ringkonnakohus samaselt maakohtuga leiab, et kogutud tõendid ei anna alust tõsikindlaks veendumuseks sellest, et  süüdistatavad  A, S ja N on süüdistuses näidatud ajal ja kohas toime pannud kannatanu X vägistamise katse, mistõttu tuleb kohaldada KarS § 7 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

/--/

Kannatanu ütluste tervikuna analüüsimisel ei ole maakohus siiski eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu, põhirõhk kannatanu X ütluste analüüsimisel on asetatud eelkõige nendes esinevate vastuolude väljatoomisele teiste tõenditega seonduvalt, eelkõige tunnistajate V, K ja R ütlustega, samuti dokumentaalsete tõenditega.  Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate järeldustega.

Apellatsioonis märgitakse, et tõendite hindamisel ja seisukoha kujundamisel on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta, et tunnistajad V ja K ei jälginud kogu aeg toimunut, samuti ka seda, et tunnistajad viibisid kannatanust ja süüdistatavatest eemal, nad võisid mitte kuulda ja kõike mitte näha, mis kannatanuga toimub.

Kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks seda, et maakohus on eeltoodud asjaolud tunnistajatega seoses jätnud tähelepanuta. Nimelt ei ole käesolevas kriminaalasjas tõusetunud vaidlust selles, kas V ja K nägid või ei näinud kõike kannatanuga väidetavalt toimuvat. Maakohus on analüüsinud kannatanu ja tunnistaja ütlusi just sellest seisukohalt, mida neist keegi kuulis nägi või koges.

/---/

Ringkonnakohus juba eelnevalt nõustus maakohtuga sellest, et süüdistatavate süüd ei saa käesoleval juhul tõsikindlalt tuvastatuks lugeda ainuüksi kannatanu ütlustega. Nagu eelnevalt märgitud, tunnistajad K ja V kannatanuga metsas väidetavalt toimunu osas midagi ei näinud, nii nagu ka tunnistaja R.

Kuna maakohus hindas tõenduslikku väärtust omavateks süüdistatavate ja tunnistajate A ja A ütlused, siis ongi põhjendatult süüdistuses märgitud teo toimepanemise tahtluse puudumise tuvastamisel nendele ka tuginetud. Seejuures ei osunda süüdistatavatel vastava tahtluse puudumisele mitte ainuüksi nende ütlused, vaid ka sisuliselt tuvastatud asjaolud (ühtegi vägistamisele suunatud tegevust reaalselt ei toimunud).

/---/

Seega, nõustudes maakohtu poolt tõendite kogumile antud põhistatud järeldustega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vaieldamatult tuvastatud A, S ja N süü neile esitatud vägistamise süüdistuse katses. Apellatsioonis toodud argumendid ei võimalda teha süüdistatavate suhtes süüdimõistvat kohtuotsust, mistõttu maakohtu otsus tuleb jätta muutmata."