Miks ei suuda maailma helged pead hoolimata pikkade aastate jooksul välja
töötatud ja testitud keerulistest valemitest ikkagi ennustada täpselt eri
riikide medalisaaki olümpial, uuris Priit Pullerits.
Liiva jooksnud olümpiaprognoosid
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
6. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes oleks osanud arvata, et seoses olümpiamängudega ei teravne konkurents üksnes sportlaste seas, vaid kogub hoogu ka majandusteadlaste ja -analüütikute vahel. Kuid nood ei võistle omavahel selles, kes jookseb kiiremini, hüppab kõrgemale või kaugemale.
Nemad võistlevad selles, kes suudab keerulisi valemeid kokku pannes täpsemini ennustada, millise riigi esindajad suudavad teistest kiiremini silgates, kõrgemale ja kaugemale lennates rohkem pjedestaalile jõuda.
USAs Colorado Springsis asuva Colorado kolledži majandus- ja äriteaduskonna professor Daniel Johnson on üks maailma suurest kolmikust, kes selles teaduslikele alustele tuginevas ennustusvõistluses kaasa lööb.
Ta rääkis Postimehele, et sai oma prognoosivalemi 2000. aasta Sydney olümpiaks valmis ainult kaks päeva enne seda kui tandemina võistlustulle ilmunud teised ameeriklased, Andrew Bernard Dartmouthi ja Meghan Busse California ülikooli (Berkeleys) ärikoolist. Johnson tunnistas, et nende mudelid on laias laastus sarnased ja kasutavad samu andmeid, erinevus seisneb vaid näitajate tõlgendamises ja väärtustamises.
«Ma kasutan oma mudelis peamiselt majandusnäitajaid,» seletas Johnson Postimehele, «aga nemad võtavad arvesse pisut rohkem infot, näiteks seda, kui mitu medalit võitis üks või teine riik eelmisel olümpial. Selline lisainfo peaks tegema nende mudeli täpsemaks, kuid ometi pole see alati nii läinud.»
Kolmandana on astunud oma ennustusvalemiga üldsuse ette Inglismaal asuv finants- ja ärikonsultatsioone ning audiitoriteenust pakkuv PricewaterhouseCoopers, kes Johnsoni väitel on oma prognoosimudelisse kaasanud nii tema kui ka Bernardi-Busse parimad elemendid.
Ei ole mõtet siinkohal laskuda suure kolmiku valemite finessidesse – nendest arusaamine eeldab suurepäraseid matemaatikateadmisi. Palju huvitavam on esiteks vaadata, millised on tegurid, mis määravad tuntud olümpiaprognoosijate hinnangul riikide edu maailma suurimal spordipeol.
Ja teiseks lahata, miks vettpidavate andmete kasutamisest ja üksipulgi läbitöötatud valemeist hoolimata nende prognoosid enamasti siiski liiva jooksevad.
Kõigi kolme valemi esimene ühine otsustav tegur medalivõitude prognoosimisel on riigi rahvaarv. Selge see, et mida rohkem elanikke, seda suurem on võimalus, et nende seast leitakse üles andekad ja töökad, kes ka tippu jõuavad.
Ent pelgalt rahvaarv ei taga iseenesest veel olümpiaedu. Näiteks maailmas rahvaarvult teine riik India sai Pekingis kolm ja neljas riik Indoneesia viis medalit, kuid kuues ja seitsmes riik Pakistan ning Bangladesh ei saanud tuhkagi.
Siin tulebki mängu teine ühine ja rahvaarvust puhuti määravam tegur, rahvusliku koguprodukti suurus, mis peegeldab riigi majanduslikku võimekust. Loogika ütleb, et mida jõukam riik, seda rohkem leidub sel raha, mida eraldada spordile.
Vaadates Pekingi olümpia medalite arvestuses edukaimaid riike, siis edetabeli eesotsas on jäme ots USA ja Austraalia ning Lääne-Euroopa suurriikide Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia käes.
Või teine näide: Hispaania ja Brasiilia võitsid Pekingis samas suurusjärgus medaleid, resp. 18 ja 15, olgugi et Brasiilia elanike arv on neli korda suurem. Seevastu on Hispaania rahvuslik koguprodukt ühe inimese kohta kolm korda kopsakam kui Brasiilial.
Samasugune korrelatsioon kehtib ka näiteks Etioopia ja Rootsi kohta, mille saagiks langes Pekingis vastavalt seitse ja viis medalit. Etioopia elanike arv ületab Rootsi oma ligi üheksa korda, ent rahvuslik koguprodukt ühe elaniku kohta on seevastu pea poolsada korda väiksem.
Pilt Pekingi medalitabelile näitab, et lisaks Venemaale mahtusid tipp-20sse Ukraina, Valgevene ja Kasahstan. Endiste Nõukogude vasallriikide jätkuv edu on sundinud medalivalemi koostajaid arvestama nn postsovetliku faktoriga.
See tähendab, et hoolimata NSV Liidu lagunemisest – aga külma sõja ajal oli olümpiamedalite arvestuses USA edastamine NSVLile lausa elu ja surma küsimus – toodab Nõukogude spordikoolkond jätkuvalt rahvusvahelisel areenil edu.
Eesti spordiski leiab näiteks Erika Salumäe kahes olümpiakullas ning paljude teistegi medaleis üksjagu Nõukogude spordisüsteemi panust. Ja mille muu kui Nõukogude aja kestvate järelmõjudega seletada, et Valgevene võitis Pekingis 19 medalit, rohkem kui palju suurem ja jõukam Kanada.
Neljas oluline tegur medalite prognoosimisel on eelmistel olümpiatel esikolmikusse pääsenute arv. Ateena ja Pekingi mängude riikide kõrvutamine näitab, et suuri erinevusi leidub vaid üksikuid. Näiteks Venemaa medalikonto kahanes 92-lt 72-le ja Jaapanil 37-lt 25-le, kuid Inglismaal tõusis 30-lt 47-le ja Hiinal 63-lt 100-le.
Hiina suur tõus on seletatav viienda kõneka teguri, nn koduväljakueelisega. Näiteks Kreeka võitis kodustel Ateena mängudel tervelt 16 medalit, ent Pekingis pidi leppima kõigest neljaga. Austraalia suurendas võrreldes 1996. aasta Atlanta olümpiaga kodustel Sydney mängudel aastal 2000 oma medaliarvet 41-lt 58-le.
Hiinlased tegid äsjalõppenud mängudeks koguni üldriikliku pingutuse, käivitades riikliku programmi 119, millel oli üksainus eemärk: suurendada medalisaaki. Programm kandis edukalt vilja.
Kummatigi kinnitab pisutki pikem pilk kõrvalolevale prognooside ja medalite tabelile, et ükski helgete peade väljatöötatud valem ei suuda olümpiatulemusi sugugi täpselt ette näha. Ja kui vaadata 20. medaliriigist allapoole (kõik lehte ei mahu), siis mõnel puhul on eksimine lausa mitmekordne.
PricewaterhouseCoopers pakkus Bulgaariale 13 medalit, kuid neid tuli vaid viis. Samamoodi eksis ta Rumeeniaga (19 – 8), Kreekaga (15 – 4), Taiga (10 – 4), Mehhikoga (8 – 3), Iraaniga (8 – 2) ja LAViga (8 – 1).
Samasuguseid möödapanekuid tuli ette ka Ateena olümpia prognoosides. Nii PricewaterhouseCoopers kui ka Bernard-Busse ennustasid Ameerika ja Venemaa medaliarvu vähenemist, ent tegelikult nende medalisaak hoopis suurenes. Samuti ülehindasid mõlemad nii lääneriikide edu kahanemist kui arengumaade esilekerkimist.
Millest helgete peade ja üksikasjaliste valemite seesugused prohmakad?
On ilmne, et sporti ei saa taandada üksnes majandusnäitajaile ja rahvaarvule, Nõukogude pärandile ja koduplatsi eelisele. Spordis mängivad oma rolli ka traditsioonid (näiteks Eestis pole maahoki, veepalli, vettehüpete jne traditsioone) ja kultuuritavad (paljudes islamimaades pole naiste sport pehmelt öeldes au sees), isegi geograafia (Mongoolias oleks ju väga raske purjetamist viljelda).
Selge, et arengumaade majandus võib küll kiiresti kasvada, aga selle ajani, mil olümpiavalemeis kajastuv majanduskasv hakkab tooma dividende ka spordis, läheb sageli kümnendeid. Medalivõitjate küpsemine nõuab pikki aastaid.
Lõppeks ei suuda ükski valem ette näha selliste imemeeste sündi nagu USA ujuja Michael Phelps, kes võitis Pekingis tervelt kaheksa kuldmedalit. Ainult kaheksa riigi sportlased suutsid võita temast rohkem.
Ammugi ei suuda ükski mudel arvestada sellega, et Ameerika meeste ja naiste 4 x 100 meetri teatenelikud, mõlemad medalisoosikud, ei saa teatepulka edasi antud ja katkestavad.
Aga just sellised ootamatused teevadki spordi põnevaks. Ja medalivõitude vähegi täpse prognoosimise lootusetuks.