Lauri Linnamäe: tunnistan üles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina, Lauri Lembitu p Linnamäe, sündinud 1981. aastal, soovin pöörduda Eesti Vabariigi välisministeeriumi, Marko Mihkelsoni ja paljude nördinud netikommentaatorite poole ülestunnistuse ja vabandusega oma ideoloogilise libastumise, et mitte öelda, deserteerumise pärast võitluses propagandarindel.
Ajavahemikus 27. augustist 1. septembrini viibis siinkirjutaja Postimehe esindajana komandeeringus, mille eesmärk oli Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali külastamine. Nagu on väga õigesti tähelepanu juhtinud Marko Mihkelson oma blogis ning eravestlustes ka erinevad välisministeeriumi funktsionäärid, allusin nõrkushetkel vaenuliku riigi propagandasurvele.
Nagu olen teada saanud, adusid nupukamad ministeeriumiametnikud juba minu saabumispäeva hommikul Moskva rongis Kuku raadiole antud intervjuud kuuldes, et olen libastunud, kuna rääkisin juba raadioeetris purustatud linnaosadest ja lahinguis koduta jäänud inimeste murest. Kindlasti mõistsid riigiaparaadi teenistujad (sest riigiaparaadi teenistujad ju ei eksi) kohe, et visiidi tulemuseks ei saa olla muud, kui räige propagandast nõretav artikkel Eesti suurima päevalehe veergudel.
Tagantjärele mõistan, et sõjakannatusi kirjeldades pidanuksin juhised küsima nii ministeeriumist kui ka väliskomisjoni esimehelt. Ning kinnitan, et olen oma viga mõistnud ning edaspidi sõjakannatustest rääkides kajastan vaid ideoloogiliselt õigel pool asuvate inimeste kodutuks ja varatuks jäämist, lähedaste kaotamist või lihtsalt meeleheidet.
Tunnustan ametnikkonna ja kõrgete poliitikute ponnistusi selgitamaks Postimehele, et ideoloogiliselt valel poolel asuvate inimeste kurb saatus on räige propaganda ning avaldan sügavat kahetsust, et seda õigel hetkel, artiklit kirjutades ei mõistnud.
Tunnistasin Tshinvali olukorrast rääkivas artiklis, et suur osa linna purustustest on ilmselgelt Vene armee tehtud ning kogu relvakonflikt Venemaa poolt pikalt ette valmistatud ja osavalt orkestreeritud. Kuid tagantjärele möönan, et seda jäi ilmselgelt väheks. Hoolimata sellest, et mul oli kasutada sõna kogu jõud, mul oli võimalus maalida koduta jäänud Tshinvali elanikest pilt kui metslastest, verejanulistest elajaist, degenereerunud olendeist, tegin andestamatu vea, eelistades kirjeldada seda, mida nägin – kannatusi, purustusi, meeleheidet.
Mõistan, et Eesti-suguses riigis, kus vaenlasi on iga nurga taga ja viies kolonn ootab vaid võimalust pealemarsiks, ei sea lojaalne kodanik end kõrgemaks riigiaparaadi sätestatud tõemonopolist. Arvestades, et olen vallaline, lasteta, tähelepanuväärsete saavutusteta töö- ja haridusrindel, palun siinkõnelejat karistada täie rangusega.