Alkoholimüük rannaäärsetes kohvikutes suurendab vetelpäästjate töökoormust ning on vastuolus päästeameti üleskutsete ja riikliku alkoholipoliitikaga, mille järgi tuleks rannalistel kraadiga joogid koju jätta.
Alkoholimüük rannas lisab vetelpäästjatele palju tööd
8. juuli 2015, 07:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Alkohol ja veekogu ei käi kokku. Joobes inimese reaktsioonid on hoopis teistsugused ning vette ei tohiks minna ei lahjemat ega ka kanget alkoholi tarbinuna,» rääkis rannavalvet tegeva AS G4Si kommunikatsioonispetsialist Esme Kassak.
«Rannavalve jaoks on oluline selliseid ohtusid juba aegsasti ette näha ja võimalusel vetteminek ära hoida. Kindlasti nõuab joobes isik rohkem tähelepanu, mis tuleb alati kellegi või millegi arvelt,» ütles ta.
Päästeameti peadirektori asetäitja Alo Tammsalu arvates peavad alkoholi pakkuvad rannakohvikud samuti inimeste ohutust silmas pidama. «Joobetunnustega inimestele alkoholi müüa ei tohi ning kindlasti tasub teenindajatel klientidele meenutada, et ka pärast paari õlut võib vetteminek saatuslikuks saada,» ütles ta.
Iga inimese ohutus sõltub aga eelkõige temast endast ning kaasasolevast seltskonnast. «On hea, kui grupis keegi kaine inimene omadel silma peal hoiab,» rääkis Tammsalu.
Probleemi näeb ka sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Triinu Täht, kelle arvates on rannakohvikus alkohoolsete jookide müümine vastuolus riigi üldiste valdkondlike seisukohtadega. «Võib küll plakati üles panna ja selgitada, et vesi ja alkohol kokku ei käi, kuid samal ajal on inimese silme ees kaunis reklaam külmast õllest,» rääkis ta.
Kommertssurve mõjutab aga üldist riiklikku alkoholipoliitikat. «Praegusel kujul kirjapandu on pealiskaudne ehk osalistevaheline kompromiss, kahjuks ei tee Eestis alkoholipoliitikat ainult terviseala inimesed,» ütles Täht.
Sellegipoolest on riiklike meetmetena kavas eraldada alkohol teistest kaupadest ning analüüsida võimalust müügikohtade arvu vähendada. Viimane on Tähe hinnangul aga keeruline. «Kui seada alkoholimüüjatele kindlad kriteeriumid, siis kaovad müügikohad küll hõreda asustusega kohtadest, kuid kõrge müügipotentsiaaliga piirkondades suudavad ettevõtjad uute nõuetega kohaneda, nii on see ka rannakohvikute puhul,» leidis ta.
Suur sõnaõigus alkoholimüügi piiramisel on kohalikel omavalitsustel. «Vastavalt korrakaitseseadusele on avalikus kohas alkoholitarbimine keelatud. Samas saab kohalik omavalitsus määrata kindlaks avalikud kohad, kus on alkoholi tarbimine lubatud,» rääkis siseministeeriumi korrakaitse ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Jenny Jakobson. «Nii kohalik omavalitsus kui ka igaüks meie seast saab kaasa aidata sellise keskkonna loomisele, mis alkoholitarvitamist vähendab,» ütles ta.
Tallinna abilinnapea Merike Martinson ütles sellepeale, et linn suhtub rahvarohketes kohtades alkoholi müümisesse taunivalt. «Olen kindlalt selle poolt, et alkohol ei kuulu randadesse, vesi ja vägijoogid ei sobi kokku,» sõnas ta.
Triinu Täht rõhutas, et kange alkoholiga samaväärseid probleeme võivad tekitada ka lahjad joogid ning kange alkoholi keelustamine rannakohvikutes saadaks ühiskonnale vale signaali. «Nii võib tekkida arusaam, justkui poleks lahja alkohol üldse ohtlik. See ei ole õige, sest ka lahjadel jookidel on omad riskid,» rääkis ta.
Päästeameti andmetel uppus 2014. aastal Eestis 68 inimest, kellest üle poole olid alkoholijoobes.