Ootamatud kohtumised

Foto: Pm

Jaan Tätte avastab Nordea seiklusel ümber maailma, et näeb ühtäkki asju, mida ta tegelikult nägema ei peaks.

9. oktoober. Tegin Kielis väikse rattasõidu. On laupäev ja päike paistab. Sakslased on õnnelikud ja söövad vorstikesi. Nad on kogunenud kaldapealsele, imetlevad üle lahe rohkete korstnatega pikitud tööstusmaastikku ja saavad aru, kust tuleb nende heaolu.

Mõned neist on väga purjus, aga nad ei tülita teisi, sest nii ei tohi. Ainus, kes lõhub suurriigi idülli, olen mina oma jalgrattaga, sest ma ei tea vist mingit seadust, mida nemad teavad; inimeste suunurgad väänduvad alla nagu klounil, kui ma neile otsa sõidan. Naiste sügismood on just selline, nagu neile võidu toonud eurolauljal.

Plaan oli homme Kielis puhata, aga kuna tuuled on meile soodsad, siis sõidame läbi Kieli kanali ja jõuame Põhjamerre, mis minus veidi ärevust tekitab.

11. oktoober. Hommik algas piimja uduga. Kieli kanali läbimine tähendas 100 km sõitmist 100 meetri laiuses kraavis, mis oli täis kõikvõimalikke laevakolakaid. Kanal ühendab Läänemerd Põhjamerega ja muudab meretee ilma Taani väina läbimata 260 miili lühemaks. Kanal valmis 1895. aastal, nii et kõik suured asjad on tehtud ilma kraanade ja koppadeta.

Kasutasime vaikset sõitu ära, et katsetada esimest korda kapten Toonart Rääski aretatud pesumasinat. Veidi piinlik hakkas hinges, et ükski mees ei olnud päriselt kindel, kuidas see kaadervärk toimib: mida keerata ja kuhu vajutada ja kui palju panna pulbrit jne. Vastikult pesupulbrilõhnased meie riided jäid, aga muud lõhnad said tapetud.

Öö täis segadust
Pärast võidujooksu Elbe jõe suudmes (kuhu kanal välja jõuab) tõusude-mõõnade ja hoovustega oleme lõpuks Põhjameres. Kaks korda ööpäevas on merel tõus, mistõttu hakkab merevesi voolama Elbe jõkke ja veetase tõuseb 3,5 meetrit. Vastuvoolu oleks tõusu ajal raske mereni välja pressida; samavõrd lihtne on aga mõõna ajal koos mereveega Elbest välja kihutada. Suureks abiks oli Raul Normaku ja Toonarti eelnev kogemus. Uude merre sisenedes andsime Neptunile tseremoniaalselt kolm lonksu rummi ja näpuga Tarmo Kõutsi kaasa pandud soola.

Järgmine peatus on kavandatud Amsterdamis. Eks näis, kuis edasi, aga Põhjameri tervitas meid vaikse taganttuule ja mõnusa sombuse pilvealuse ilmaga, sooja 13 kraadi.
Kuna meie ümber sõelub palju kalalaevu ja Marko Matvere röögatab aeg-ajalt kajaloodi (elektrooniline seade, mis väljasaadetud signaali tagasi peegeldudes annab teada, mis vee all on) jälgides: «Hiiglaslik kala!», siis sätib Toonart  lauale laiali oma hiiglaslikku landikarpi.

12. oktoober. Kala ei saanud. Meid lahutab Amsterdamist umbes viis tundi. Oleme sõitnud järjest 32 tundi vaikses taganttuules. Täna panime esimest korda üles oma spinnakeri (see ilus ümmargune puri purjekate ees) ja liigume kenasti. Seevastu öö oli täis segadust.

Jäin õhtul kell 20 vahti, teised kobisid magama. Liikusime mööda Hollandi rannikut. Kui kell 21 oli saabunud täispimedus ning meri ja maa oli täis tulukesi ja laev liikus hoovuse tõttu külg ees nagu koju hiiliv joodik, ei suutnud ma korraga millestki aru saada: pardanäidikud ei näidanud neid asju, mida nägin.
Siis tuli raadioside ühe ilusa tedretähnilise hollandi neiuga, kes töötas kaldal laevaliikluse korraldajana ja teatas, et pean võtma uue kursi, muidu me varsti kohtume. Keerasin kergesse paanikasse sattudes laeva uuele kursile. Mõne aja pärast kutsusin kapten Toonarti igaks juhuks olukorda hindama. Tema pilgus oli vaid üks sõna: hädavares. Ja jälle oli üks helge hetk mu päevades, kui ka Toonart ei saanud aru, mis toimub, ja asi ei läinud  paremaks.

Sammud katusel
Alles hommikul taipasime, et olime eelmisel õhtul tõstnud laevas asju ümber ja kaks autorehvi, mida vahel kasutame vendritena (pehmendused sadamakai ja laeva vahel), olid sattunud kompassi andurile liiga lähedale ja rehvide sisemised traadikeerud mõjutasid kompassi sedavõrd, et kõik näidikud läksid hulluks. Nüüd on olukord juba kontrolli all ja arutame, mida õhtul Amsterdamis ette võtta.
Õues +17, vesi +16. Marko käis korra isegi vees, aga ainult selleks, et operaatoril oleks midagi filmida. Marko kipub väga kaamera ette. See algas tal Eurovisiooni ajast.

13. oktoober. Õhtul jõudsime Amsterdami kesklinna lähedale ja kinnitasime paadi suvalise suure lõbusõidulaeva külge. Öövalvur hüppas välja ja oli valmis oma laeva kaitsma, aga kui ütlesime, et oleme Eestist, siis leebus, kuna ta oli Eestimaa venelane.

Tegime põgusa öise jalutuskäigu mööda linna ja vahtisime paljaid naisi punastel tänavatel. Täna hommikul olime üsna unised, kui kuulsime laeva katusel samme. Esimene mõte oli muidugi Sal-Saller, aga siis eristus selgelt kahe naishääle eestikeelne kõla ja peagi olid meie hommikusöögilauas soojade hollandi saiakestega Katrin ja Margit, kes olid jälginud meie liikumist internetis ja on nüüd terve päeva meie kasutuses.