Kas praegune haridussüsteem toetab majandusarengut? Jah, kahtlemata! Igasugune majandustegevus tugineb omandatud oskustele ja teadmistele. Kas ta uueneb piisavalt? Vastus oleneb sellest, mida me taotleme. Selleks et olla selle maa tuleviku kujundamisel peremeheseisuses, on vaja muidugi palju rohkem pingutada praeguse majandusstruktuuri muutmisel.
Andres Arrak kordas (PM, 16.09) tuntud ütlust, et praegu õpetatakse noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega. Võrdlus peab olema reljeefne, muidu see ei paistaks silma. Kui ütluse retoorilisus maha arvata, on öeldul tõetera sees. Muidugi on enamik meist 20. sajandi inimesed – see käib ka majandusteadlaste kohta.
Määravaks saab ikkagi õppimisvõime ja meetodid ning see, kui nüüdisaegsed ja ajanõuetele vastavad need on. Haridussüsteemi see ots, mis kooli ulatub, kujuneb vastavalt neile, kes seal töötavad.
Eesti kooliõppe sisulise nüüdisajastamise eelduseks on loomulik pidev pedagoogiline «vereringe». Eesti kooli häda pole selles, et siin oleks liiga palju vanemaealisi õpetajaid, vaid selles, et on liiga vähe noori. Eriti majandusarengut edasiviivate valdkondade aineõpetajate hulgas.
Eesti Hariduse Infosüsteemi 2007. aasta andmetel oli ligi 1400 üldhariduskoolide loodus- ja täppisainete õpetajatest ilma vastava kvalifikatsioonita. Üle viiesaja neist olid pensioniealised. Mida nooremad õpetajad, seda rohkem on ka ilma vastava aine või siis pedagoogilise hariduseta õpetajaid, kellest suur osa õpetabki oma koolis vastavat ainet häda pärast, teise aine kõrvalt.
Sel nädalal peab oma 90. aastapäeva pidustusi Tallinna Tehnikaülikool, mille erialadesse on riik tellimust esitades tähelepanelikult suhtunud, kuid kus on suureks probleemiks kujunenud väljalangemus juba esimesel-teisel õppeaastal. Sellel on mõistagi mitmeid põhjusi, kuid üks olulisemaid on noorte ettevalmistuse ja huvi puudus keerulise eriala suhtes. Nii huvi puudumist kui ka seda, et matemaatikat ja füüsikat raskeks peetakse, näitab üldiselt langev trend neis aineis riigieksamitele registreerunute arvus.
Mida teha teisiti? Ega võimalusi ülearu palju ole. Kõigepealt õppekavades valikute tegemine – millises raskusastmes neid aineid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis õpetatakse. Põhikooliski, sest just seal kaob paljudel huvi liig kuiva ja tiheda kavaga ainete vastu. Eriti kui ainet ei õpeta oma ala asjatundja, vaid keegi, kes seda ainult kohatäiteks teeb. Sel juhul lihtsalt ei jõua õpilasteni ainete tegelikult huvitav kude. Siis tõesti õpetabki õpetaja ainult õpiku alusel ja üksnes see ei ärata õpilases huvi.
Asi pole niisiis selles, nagu ei väärtustataks sõnades vastavaid valdkondi piisavalt. Kindlasti lugesid paljud lapsevanemad huviga TTÜ prorektori professor Jakob Kübarsepa hiljutist artiklit Postimehes (PM, 5.09), kus ta näitas, kui palju võimalusi on noortel, kes teevad oma panuse tehnilistele või muudele täppis- ja loodusteaduslikke teadmisi nõudvatele erialadele. Asi on aluspõhja murenemises ja selles, et me ei näe tihti õpilase edenemise teist ja vältimatut poolt – õpetajat.
Needsamad õpetajad, kes suudavad sütitada õpilasi, on tööjõuturul oma erialaste teadmistega ka väga otsitud. Just seetõttu on neid raske koolis hoida, kui õpetaja palga vahe keskmise palgaga võrreldes peaks veelgi kärisema.
Millegipärast ollakse harjunud sellega, et IT-meestele, energeetikutele, aga ka kinnisvaramaakleritele tuleb juba nende «töömehetee» algul korralikku palka maksta, kuid kui õpetajad palka küsivad, ehmatab see paljusid. Aga ka õpetajate rahulolus ja püsimises oma töökohtadel tuleb näha majanduse konkurentsivõime eeldust. See on lahutamatu osa tervikust.
Majanduse toimimise mõistmine on ühiskonnast aru saamise eelduseks. Loomulikult on selleks vastav osa ka ühiskonnaõpetuse õppekavas, kuid süvendatult saab asjaga kurssi majandusõppe tundides. Vaevalt saab Eesti niigi koormatud riiklikku õppekavasse viia majandusõpet kohustuslikus korras.
Küll aga tuleks selle aine pakkumist koolides tervitada ja ka stimuleerida. Selleks loodud Eesti oma originaalõpikud ja muu õppematerjal annab hea aluse. Majandusõpetajate juhendamisel on saanud tuule tiibadesse ka õpilasfirmade loomine. Haridusministeerium on selliste ettevõtlike rühmade hulgast parimate selgitamist ja nende osalemist rahvusvahelistel võistlustel ka igati toetanud.
Väljatöötamisel olevas õppekavas on ettevõtlikkus üheks läbivaks teemaks.
Ettevõtlikkuses ei saa näha üksnes sisemist koodi raha n-ö tegemiseks. Ettevõtlikkus on ka see, kui suudad õigele inimesele õigel ajal abieluettepaneku teha – nii et möödalastud hetk ei jää kummitama kogu eluks.
Kas Eesti haridussüsteem on piisavalt orienteeritud tulevikule? Meie majandus ei saa olla vaid üks pikk rong, millele sadamas kivisöe peale laadime või mille naftast tühjaks laseme, ega ka mitte üks pikk liin telefonide varuosade tootmiseks, mille ääres kogu rahvas õlg õla kõrval seisaks. Needsamad õpilasfirmad näitavad tegelikult majanduse tulevikutee täpselt kätte. Nende läbilöögi ainsaks eelduseks on uue idee olemasolu.
Ideede generaatorite ja ettevõtlike teostajate kõrval on kindlasti ka jätkuvalt vaja nii tootjaid kui teenindajaid, kes ideid ellu viivad ja meid teenindavad. Kutseõppe edendamise retoorikast oleme viimastel aastatel siiski ka tegudeni jõudnud ja Euroopa tõukefondide toel kerkivad meil uued nüüdisaegsed hariduskeskused.
Muutuva majandusstruktuuri põhijärelduseks on vajadus luua täiskasvanutes soov edasi või ka ümber õppida ning võimalused selleks. Pean valitsuse hakkama saamise üheks näitajaks seda, kas suudetakse luua täiskasvanutele õppimise tingimusi nii, et pidevõppe osakaal otsustavalt tõuseks.
Eesti statistikaameti andmetel oleme just eelmisest sügisest alates tegemas suurt hüpet küpse ühiskonna poole. Täiskasvanute hulgas on õppijate osakaal tõusnud seniselt 6,5 protsendilt korraga üle kümne.
Ei ole üht nõiavitsa, mis aitaks meil märkamatult astuda mitu sajandit või aastakümmet korraga edasi. Arengu eeldused luuakse mitmekülgse pingutusega ja ajapikku. Maha mängida saab neid muidugi sekunditega, aga loodan, et me seda ei tee.