Ülevaade: 50 aastat tagasi puhkes Tartu ülikooli peahoones tulekahju

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
21. detsember 2015 10:01
Põlengus kahjustada saanud Tartu ülikooli peahoone | FOTO: Eesti Tuletõrjemuuseum

50 aastat tagasi puhkes tulekahju Tartu ülikooli peahoones. Hävinud aulast on üsna palju kuuldud. Kuid seni ei ole räägitud sellest, kes ja kuidas tulekahju avastas ja mida nägid kohale kutsutud tuletõrjujad. Sündmuse kohta levib tänaseni palju linnalegende, mis paraku ei vasta tõele, kirjutab tuletõrjeajaloo uurija Sander Muhu.

Esmaspäev, 20.detsember 1965. aastal möödus Tartu ülikooli peahoones tavapäraselt. Õhtul kell 19.30 algas aulas moskvalanna Isabella Petrosjani (26) viiulikontsert, mida oli nautima tulnud umbes 40 inimest. Viiulihelide sekka kostus saali kõrvalruumis toimuva kooriproovi lauluhääli. Enne kella kaheksat hakkas ootamatult esimese korruse lõpus üks keskkütte radiaator lekkima. Kütjad üritasid veevoolu peatada, kuid tulutult. Ei jäänud muud üle, kui süsteemist vesi välja lasta.

Kella 22.00 ajal tuli tööle peahoone valvur Helmi (56). Umbes 23.30 saabus santehnik katkist radiaatorit üle vaatama, parandamine otsustati ette võtta hoopis hommikul ja läks peagi koju ära. Nii jäid peale keskööd majja vaid valvur ja katlakütja. Valvur istus oma putkas, mis asus peauksest sisenedes kohe paremal pool ja õmbles. Katlakütja Felix (48) oli keldris katlaruumis ja luges öösel raamatut.

Kell 3.45 helises äratuskell ühes Kalevi tänava korteris. Pereema Erna (40) oli novembrist asunud tööle ülikooli keeltemaja (Ülikooli tn 18a) kütjana. Tema ülesandeks oli hoolitseda selle eest, et ruumid oleksid kella kaheksaks köetud. Nii pidi ta kütmist alustama juba enne koitu, 3-4 ajal. Varajasest tõusmisest ei pääsenud ka pojad Enn (18) ja Allar (14). Nemad aitasid emal puid kanda. Umbes paarikümne minuti pärast astusid nad härmas tänavale ja ees ootas 1,1 kilomeetri pikkune jalutuskäik peahooneni.

Linn oli udune ja külm. Keemiahoone (Jakobi tn 2) nurga juurde jõudes oli tunda õhus nõrka suitsu lõhna. Jõudnud peahoone ette, käskis Erna poegadel minna keeltemajja ja astus ise sammaste vahelt ukseni ning andis kella.

Mõni minut enne uksekella oli valvurit ehmatanud tugev mürtsatus. Helmi oli toolilt püsti tõusnud ja läinud koridori uudistama – suur kell näitas seinal 3.45. Nüüd avas ta ukse ja Erna sisenes valgustatud vestibüüli. Ka sees oli tunda suitsu lõhna ja seepeale küsis ta valvurilt, et mis neil lahti on. Valvur kehitas vaid õlgu ja ütles, et tema küll siin mingit lõhna ei tunne. Siis hakkas Erna kirjutama oma nime tööletuleku registreerimise raamatusse. Selgus, et ta oli sel hommikul esimeseks tulijaks. Saabumisaja märkimiseks vaatas ta koridori seinal asuvat suurt kella. See näitas endiselt 3.45. See ei saanud ometi õige olla - peale neljat oli ta ju kodunt väljunud, kell pidi olema seisma jäänud! Valvur aga vaidles vastu, et kell ei ole seisma jäänud. Erna mõtles, et äkki oli siis noorem poeg hoopis kodus kella valeks keeranud ja nii ongi ta varem kohale jõudnud. Raamatusse märkis ta tööletuleku aja peahoone kella järgi.

Suurt kella vaadates oli ta märganud suitsu ja juhtis valvuri tähelepanu sellele: «Ei tea, kas see on minu silmadest, kuid sinakas suitsuvine on koridoris». Valvur vastas selle peale, et keskküttest ajavat suitsu sisse. Erna astus majast välja ja valvur järgnes talle. Mõlemad seisatasid maja ees ja vaatasid ülespoole. Nüüd oli näha, et ka katuse paremal pool asuvalt küljelt tuli kõvasti suitsu. Valvurile ütles ta, et «eest korstnast suits ei tule, vaid tuleb tagantpoolt». Suitsu tuli hooti, see pani Erna omaette mõtlema, et jätab täna need ahjud kütmata, mis tuulise ilmaga suitsu sisse ajavad. Kahtlustada ta midagi ei osanud ja seadis sammud keeltemajja ahjusid kütma.

Valvur läks sisse tagasi. Nüüd tundis ka tema peahoones suitsulõhna ja läks alla kütteruumi uurima, kas see äkki sealt ei tule. Kell oli siis umbes 4.30. Katlakütja Felix (48) tuli koos valvuriga üles vestibüüli ja märkas samuti kerget suitsuvinet ning tundis puupõlemise lõhna. Nad läksid peauksest välja ja nägid, kuidas keskkütte korstna juurest ajas suitsu mööda katuse äärt alla. Katlakütja arvas, et suits tuleb keemiahoonest. Nüüd läksid nad läbi maja hoovipoolse ukseni, valvur keeras selle lukust lahti ning nad astusid hoovi. Õpperaamatukogu (endine ülikooli kirik) kohalt vaadates oli aga juba näha, kuidas teise korruse vasakult kolmandast aknast ehk dotsent Miti tööruumist paistis tugev punane tulekuma. Kuma paistis poole aknani ja jäi mulje, nagu põleks ruumi sisemine sein. Teistes akendes kuma ega suitsu näha ei olnud.

Mõlemad jooksid sisse, et tuletõrjesse helistada. Valvur valis telefonil 01, kuid ei saanud ühendust. Seejärel valis ta haldusprorektori abi Osvald Mägi (43) numbri ja teatas, et ülikool põleb. Osvald uuris, kas tuletõrje on välja kutsutud ja kas haldusprorektorile on helistatud. Valvur seletas, kuidas ta on helistanud tuletõrjesse, kuid pole tuletõrjet kätte saanud. «Käskisin tal uuesti helistada». Osvald riietus kähku ja asus pooljoostes ülikooli poole teele.

Väljakutse

Kell 4.37 helises Tartu tuletõrje maleva dispetšeri laual telefon ning naisterahva närviline hääl teatas, et ülikooli peahoones on suits ruumides. Põlemise asukohta ta öelda ei teadnud kuid palus kiiresti välja sõita. Ülikooli peahoone kuulus objektide hulka, millele tulekahju teate korral antakse kohe kõrgendatud väljakutse. Dispetšer hakkas tegutsema vastavalt juhenditele. Andis alarmsignaali linna kutselise tuletõrje vahtkonnale, helistas kahele vabatahtlikule komandole, tuletõrje juhtkonnale, miilitsasse ja julgeoleku komitee korrapidajale.

Tartu kutselises tuletõrjekomandos (asus peahoonest u 900 m kaugusel) Kalevi tänaval kostus pikk sireen (tähendas väljakutse nr.2). Mehed riietusid kiiresti ja minuti pärast avanesid garaažiuksed ja kaks tuletõrjeautot 12-liikmelise meeskonnaga sõitsid välja.

Umbes 4.42 jõudsid autod peahoone ette. Ülikooli esiküljel põlemist näha ei olnud, kõik aknad olid pimedad, vaid katuse kohal oli näha suitsu ja õhus oli tunda suitsu lõhna. Vahtkonna ülem, jaokomandörid ja kaks tõrjujat läksid majja sisse. Alumisel korrusel kohtasid nad «üht kohkunud vanaeidekest», kes juhatas nad teisele korrusele ühe ukse taha, kus sees pidi tuli olema. Uksed olid aga lukus ja ülevaadet põlengu ulatusest ei saadud. Siis kostus alt hüüe: «Õuest on tuli näha!»

Mehed jooksid kiiresti välja ja nägid, kuidas kahest teise korruse aknast käisid tuleleegid välja.

Vahtkonna ülem andis korralduse esimesel masinal sõita maja teisele küljele hoovi ning teisel masinal asuda veevõtukohale ehk hüdrandile. Sidelane andis raadio teel dispetšerile korralduse saata välja kõik jõud (väljakutse nr.3), st appi tulid veel neli vabatahtliku komandot, raudtee ja sõjaväelennuvälja tuletõrje kokku seitsme autoga.

Meenutab Tartu õlletehase vabatahtliku komando ülem Ferdinand Taškin (62): «Õlletehases asub üks tuletõrjemasin, mis on komplekteeritud tehase vabatahtlike tuletõrjujatega. Kord on selline, et vajaduse korral antakse tehase väravavalvesse telefoni teel teade tulekahjust, siis antakse sireeniga häire. 21.detsembri hommikul kuulsin häiresignaali kella 4.45 ajal. Jooksin kiiresti Õlletehasesse. Kohale tulid veel kolm meest, kellega sõitsime peahoone juurde. Kahjutule kohalt lahkusin kell 14 ajal, siis sõitsime tehasesse ja saatsime uue vahetuse.»

Mööda redelit anti veejoad teise korruse akendesse. Kohale saabunud vabatahtlikud juhatati voolikuliiniga füüsika-matemaatika teaduskonna dekanaadi ukse taha «Vastu paiskus tihedat suitsu, mis tungis silma ja kurku, pöördusin kohe köhides tagasi, märgates siiski lahtist tuld järgmise ruumi ukseavast» kirjeldas nähtud haldusprorektori abi Osvald Mägi, kes parasjagu oli tuletõrjujad põlevasse ruumi saatnud. Tuli oli lae läbi põletanud ja pikad leegid tungisid välja juba kolmanda korruse akendest ning ulatusid räästani. Mööda keerdtreppi üritati pääseda pööningule, kuid see oli tuld täis.

Tulemöllu peatamine oli Tartu tuletõrjele tõeliseks katsumuseks. Leegid võimutsesid kolmel korrusel, nendest jagusaamiseks nappis jõudu – puudus redelauto kõrgustes töötamiseks, puudusid hingamisaparaadid, ei olnud piisavalt voolikuid, kustutusvett napis, sest veevõtukohad asusid hoonest kaugel, ka tuletõrjujaid oli vähe. Piimaautod tulid vett vedama.

Umbes poole kuue ajal langes sisse aula lagi koos katusega. Sellega küll põlemisala suurenes, kuid andis kustutajatele parema ligipääsu tulele. Paakautosid tuletõrjel ei olnud, nii ei jäänud muud üle kui paluda piimakombinaadist appi veeveoks tsisternautosid.

Evakueerimine

Olukorda kirjeldab eesti keele kateedri juhataja prof Arnold Kask: «Jõudsin ülikooli umbes kella 6 paiku või veidi peale seda. Et elektrit ei olnud, siis olid alumised ruumid pimedad. Ainult valvuril oli koridoris küünal. Tormasin kohe alumisel korrusel olevatesse kateedri ruumidesse: vastu tuli siit vingu ja auru, laest ja korstnat pidi jooksis ruumi ülevalt sooja vett.

Inimesi peale tuletõrjujate oli peahoones vähe: koridoris olid rektor Feodor Klement, prorektor Viktor Simm, ohutustehnika ala õppejõud Valdek Ritslaid ja veel paar inimest. Lootsin, et Ritslaiult saan juhiseid murdekogude ja aparatuuri evakueerimise kohta, kuid tal nähtavasti ei olnud selget ülevaadet olukorrast. Püüdsin selgitada, kas on võimalik väärtuslikumaid kogusid õuel asuvasse raamatukoguhoonesse viia, kuid kõik uksed olid kinni. Õnneks sain õuel olevalt tuletõrjejuhilt näpunäiteid varade päästmise kohta. Nimelt avaldas ta kindlat lootust, et tuletõrje suudab ülikooli peahoone tiibu kaitsta ja et varade väljaviimiseks tulest haaratud hoone keskosast on kõige parem neid vedada rektoripoolsesse tiibhoonesse.

Vahepeal jõudis ka professor Ariste kohale, ja et tal enam korda ei läinud pääseda meie kateedrite 3. korrusel olevasse ruumi, mis oli tuld täis, siis hakkasime alumisel korrusel olevatest ruumidest oma materjale süles vedama koridori teise otsa, klassikalise muinasteaduse muuseumi ukse taha. Esialgu oli vedajaid vähe, kuid peagi tuli rohkesti üliõpilasi appi ja siis läks materjalide väljavedamine juba kiiresti.

Kõige suuremaks raskuseks algul oli küünalde puudumine. Et kateedri ruumides üle kinga ulatus sooja vett, põrandal oli ja laest vahetpidamata vett kaela langes, see ei takistanud tööd. Peagi saime klassikalise muinasteaduse muuseumi ruumi uksed lahti ja hakkasime oma materjale sinna vedama, kuna teaduskonna raamatukogu materjalid keldrisse suunasime. Üliõpilastest moodustati ahelikke ja teaduskonna raamatukogugi läks korda tule- ja veeohust päästa.»

Tulekahju saadi kontrolli alla kell 8.40 ja likvideeriti päeval kella kaheks, kuid järelkustutustööd kestsid veel järgmise päeva õhtul kella kuueni. Ühtekokku olid põlengut kustutamas 22 tuletõrjeautot ligi 100 tõrjujaga.

21.detsembri öösel puhkenud tulekahjus sai tugevasti kannatada peahoone keskosa. Täielikult hävines pööning, katus, aula ja sellega külgnenud teise ja kolmanda korruse ruumid: füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani kabinet, üldfüüsika kateedri üldpraktikumi ruumid, eksperimentaalfüüsika praktikumi ruumid, eesti keele kateedri ja soome-ugri kateedri ruumid ning seminari raamatukogu, riigi ja õiguse ajaloo kateedri, tsiviilõiguse ja –protsessi kateedri ning riigi- ja haldusõiguse kateedri ruumid. Hävinesid ka nendes ruumides olnud teaduse ja kultuuriväärtused ning sisseseaded. Peahoone põrandapinnast hävitas tuli umbes 900 ruutmeetrit, lisaks said vee- ja suitsukahjustusi umbes 2500 ruutmeetrit.

Tulekahju põhjus

Tulekahjuekspertiisi käigus tehti kindlaks, et tuli sai alguse teisel korrusel asunud üldfüüsika kateedri ilma akendeta ruumi põrandaaluses kaablikanalis tekkinud sädelusest. Tulekahju oli alguse saanud mitu tundi enne selle avastamist - juba südaööd paiku. Esialgu, kui hapniku juurdepääs oli väike, arenes tulekahju aeglaselt. Valvurit umbes kella 4.20 paiku ehmatanud mürtsatus ei olnud mingi plahvatus, vaid selleks hetkeks oli praktikumi ruumi lagi tulest sedavõrd kahjustatud, et kolmandalt korruselt kukkus alla ahi. Peahoones puudus tuletõrjesignalisatsioon, valvuril ei olnud kohustust teha hoones ringkäiku, seetõttu tulekahju avastati alles siis, kui see oli paisunud väga suureks.

Tulekahju oleks võinud olemata olla...

Kolm päeva varem oli praktikumi kõrval asuvas dekaani ruumis tunda põlemise lõhna. Kohale kutsutud haldustöötajad käisid ruumid läbi, kuid mindagi kahtlast ei tuvastanud. Süttimisprotsess kulges põranda all aeglaselt ja ilmselt tol korral see õhupuuduse tõttu kustus. Kui siis oleks suudetud põranda all toimuvale jälile jõuda, oleks see tulemöll ära hoitud.

Artikli kirjutamisel on kasutatud riigiarhiivi ja Eesti Tuletõrjemuuseumi materjale.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL