Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ka lehmalaudas kahiti ja vangerdati

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Iivo Nei. | FOTO: ERR Fototeek

Kui Paul Keres, kelle 100. sünniaastapäeva tänavu tähistame, tegi male Eestis populaarseks, siis Iivo Nei viis mõttemängu massidesse. Kas ühel päeval võiks Caissa riigi kadunud hiilgus tagasi tulla?

Tallinna südalinna kohviku seinal olev glamuurne värvifoto kujutab malelaua taga istuvaid noori. Kuid vähemasti sel pärastlõunal siin malet ei mängita. Laua, mille keskel ilutseb maleruudustik, on hõivanud hoopis kaks poisiklutti, kes kärarikkalt oma telefone näpivad. Mustas mantlis džentelmeni, kes kohvikusse siseneb, ei pane nad tähele. Kas nad malekäike teavad? On midagi kuulnud Viktor Kortšnoist, Bobby Fischerist, Boriss Spasskist, Mihhail Talist, Max Euwest, Garri Kasparovist, Paul Keresest?

Legendaarne malemeister ja treener Iivo Nei (84) istub. «Palun üks kohv. Cappuccino.» Poiste jopedelt sulab lumevett 64-ruudusele lauale. Nende pilk on kui kleebitud seitsmetollistele ekraanidele.

Kui Nei viie-kuueaastasena vanaisa ja onude käe all ning Paul Kerese õpiku innustusel malemängu saladustesse süüvima hakkas, oli see kasvava populaarsusega ajaviide noorte seas, ka kohvikukultuuri lahutamatu osa. Väikese rahva seast sõja eel üleilmseks suurnimeks tõusnud Kerese edu tiivustas. Eestlastest sai malerahvas. «Eesti keel on unikaalne, malet mängima saab öelda ühe sõnaga – maletama,» nendib Nei. «See on üldse väga õnnestunud sõna, tuletatud malevast, mujal on see ikka idamaade taustaga šahh.»

Tartu Ülikooli füüsikatudengina tõmmati Nei Werneri kohviku maleringkonda. See oli üliõpilaste ja õppejõudude kohtumispaik ning partiid tugevad. Nei oskas hinnata. Ta oli juba keskkoolipoisina tulnud NSV Liidu koolinoorte tšempioniks, jagades esikohta Kortšnoiga.

Kui Keres andis Tartus ajakontrolliga simultaani, oli mõistagi kohal ka 16-aastane Nei. «Jäin talle silma, olin vist kokkuvõttes partiides isegi plussis, aga tal oli muidugi raske mängida korraga kümne maletaja vastu,» meenutab Nei. «Ja siis kutsus ta mind Nelijärvele treeninglaagrisse, kus esitas ettepaneku koostööd teha.»

Koostööst esialgu asja ei saanud, sest Keres asus Tallinnas, Nei aga ei tahtnud Tartus õpinguid pooleli jätta. «Skype'i ega muud taolist ju toona ei olnud,» muigab Nei.

Hiljem töötasid mehed aastakümneid koos, kirjutasid õpikuid ja muid maleraamatuid, korraldasid turniire. «Olin tal mitmetel võistlustel kaasas, abistades näiteks pretendentide matšidel Jefim Gelleri ja Spasskiga. Meil lihtsalt klappis. Suhtlesime tihedalt, käisime tema peres töid tegemas. Ta oli suurepärane isiksus. Loomult tagasihoidlik, aga kui avanes, võis rääkida millest tahes. Ja käitumismaneerid! Venemaalgi suutis ta jääda eurooplaseks. Ma pole kunagi kuulnud, et keegi tema kohta halvasti oleks öelnud.»

Suurmeister Max Euwe, hilisem maailma maleföderatsiooni FIDE president ütles Neile, et lääne tingimustes saanuks Keresest maailmameister. «Eks Keres oli kinnine, aga me olime piisavalt lähedased, nii et ta ei varjanud oma meelsust. Keres ja kogu tema pere olid väga eestimeelsed inimesed.»

Keres viis Nei toonasesse Eesti seltskonda. «Tutvusin näiteks Gustav Ernesaksaga, kellega mängisin mõnigi kord tennist.» Nei ise oli kõva tennisemängija, omaaegne Eesti noortemeister.

Elu on täis ootamatusi. Ühel turniiril alistas Nei mustade malenditega Hispaania avangus Spasski, mis avaldas maailmameistrile nii suurt muljet, et ta kutsus eestlase oma sekundandiks. See oli arvutieelsel ajastul huvitav, aga karm töö. «Mäletan, kuidas panime Reykjavikis [1972. aasta MM-tiitlimatš Ficheriga – N. K.] öösel Spasski magama ja analüüsisime hommikuni katkestusseise,» meenutab Nei. Vastastega käis pidev kassi-hiire-mäng. Tuli leida ootamatuid avanguid, vastast üllatada.

Maailmameistritest veel näiteks Tigran Petrosjani ja Mihhail Tali alistanud Nei enda maletajakarjäärile seadis takistuse see, et punaimpeeriumis oli tugevaid palju ja kui Moskvas polnud «kätt sees», pääses rahvusvahelistele turniiridele harva.

See-eest Eestis viis Nei Kerese tekitatud laineharjal male populaarsuse massidesse. Tema juhitud telesaade «Malekool» püsis ETV ekraanil 16 hooaega. Saate tunnusmuusikat, ekraanigraafikat ja Nei (tänaseni säilinud) täpset väljenduslaadi ja isikupärast häält, mis ütles: «Tere päevast, head «Malekooli» vaatajad!», mäletavad paljud.

Telenäona sai Nei malest tüdimuseni rääkida enam-vähem igal pool. Mõnedki üllatuslikud kohtumised panevad tagantjärele südamest naerma. «Kord arutasime ühe Otepää koolidirektoriga, kes oli naisterahvas, lehmalaudas malet. Ta oli väga asjatundlik!»

«Malekooli» kuulsus levis ka üle lahe Soome ning võistlustel käies hakati Neid tänaval ära tundma. Muide, kui raudne eesriie paotus, sai Neist mitmeks aastaks Soome koondise treener. Peaaegu kõik «Malekooli» saated olid toonastes tingimustes erandlikult otsesaated. Julgeolekutöötaja jälgis eetrit, näpp nupul, valmis vajadusel sekkuma.

Iivo Nei omas elemendis, selja taga demonstratsioonlaud. Foto: Ingmar Muusikus/Delfi

Nei kinnitab, et praegugi on male Eesti intelligentsi ja (majandusliku) eliidi seas populaarne teema. Ehk isegi trend. «Pidasin näiteks Livikos terve seeria maleloenguid, Enn Kunila ja teised kuulasid, nende tase oli muide hämmastavalt kõrge.»

Kuid vanameistrit kurvastab, et huvi ei kasutata ära. On üksikud hästi mängivad noored, kuid süsteemset lähenemist pole, ala tipud ei osale konfliktide tõttu Eesti esivõistlustel. «Maleliitu juhivad inimesed, keda huvitab presidenditiitel rohkem kui Eesti male areng,» võtab Nei kibedalt kokku.

Nei tunnistab, et pole ise ammu mänginud. Arvuti teel võiks, aga see pole tema sõnul nii põnev kui üks ühe vastu üle laua. Kuid veebis malesündmusi jälgib Nei pidevalt. See kirev elu aitab ühtlasi leevendada pessimismi, mis Eesti olusid jälgides vahel hinge poeb.

Tagasi üles