Ujuja Kardo Ploomipuu, kes tõi Eestile paraolümpialt ainukese medali, tõestab, et liikumispuue ei takista elamast täisväärtuslikku elu. Pronksi teeninud sportlase arvates sõltub kõik tahtmisest.
Paraolümpia pronksiomanik pakatab tahtejõust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tunne on väga hea. Terve suvi tegin tööd ainult olümpia nimel ja nüüd on see lõpuks ka ära tasunud,» sõnas Ploomipuu hoogsalt ning lisas, et osaleb kindlasti ka 2012. aasta Londoni olümpial. «Iga aasta suvi on põhimõtteliselt jälle sisustatud.»
Liikumispuudega sportlased on jaotatud kümnesse erinevasse gruppi. Neist S10 tähistab kõige väiksema puudega sportlaste võistlusklassi, kus ka Ploomipuu võistleb.
Kui märkimata jätta, et Ploomipuu osales just paraolümpial, siis on tegu täiesti tavalise noorega, kellele meeldib sõpradega aega veeta ning eri hobidega tegeleda. Seetõttu on kummaline rõõmsameelset ja energilist noormeest invasportlaseks nimetada.
«Päris kõike ma teha ei saa. Näiteks jooksmine on välistatud ja hüpata on ka raske,» selgitas Ploomipuu ning lisas, et on nüüdseks endale sobivad hobid leidnud. «Olen üsna adrenaliinijanuline. Kolm aastat tagasi õppisin ära wakeboard’i sõidu ja ka paintball’i meeldib mängida.»
Sportlane tunnistas, et väga palju sõltub enda soovist ja panusest, lihtsalt ei tule ükski asi. Enda kogemuse põhjal teadis Ploomipuu öelda, et ka puudega sportlaste puhul peab inimene eelkõige ise end käsile võtma.
«Enamik asju on tahtmises kinni. Kui sa ikka väga tahad, siis sa ka suudad selle asja ära teha,» õhutas ta noori julgelt peale hakkama.
Ka Ploomipuu enda sportlasekarjäär seisis alguses tahtmise taga. Noormees hakkas ujumisega tõsisemalt tegelema seitse aastat tagasi. Tema treener Õnne Pollisinski tunnistas, et kerge teda ala juurde meelitada polnud, kuid lõpuks oli ta siiski nõus naise käe all treenima.
«Tema noorem vend hakkas minu juures ujumas käima. Siis hakkasin teda meelitama-keelitama, et ta samuti treeningutele tuleks,» meenutas Pollisinski talendi värbamist. «Läks pool aastat, enne kui ta nõusse jäi.»
Ka Ploomipuu mäletab seda aega hästi, kuid tunnistas, et ei oska öelda, miks ta kohe treeneri pakkumisest kinni ei haaranud.
«Võib-olla puberteedieas ei osanud seda tahta. Ei teadnud, kuidas peale hakata ja mida tegema peab,» mõtiskles Ploomipuu.
Rahul valikutega
Oma otsust pole noormees kahetsema pidanud ning tunnistab, et on äärmiselt rahul, et tee spordini leidis.
«Lisaks muule on see mulle kõvasti enesekindlust juurde andnud,» teatas ujuja veendunult. «Boonusena saab reisida ning uute inimestega tutvuda.»
Häid tulemusi ei pidanud noor ujuja kaua ootama, sest juba aasta pärast tõsiseid treeninguid pääses Ploomipuu välisvõislustele. Alguses tulid Saksamaa, Belgia ja Taani lahtised meistrivõistlused ning siis juba tõsisemad tuleproovid.
Kaks aastat tagasi jõudis Ploomipuu maailmameistrivõistlustel 100 meetri seliliujumises neljandaks.
«Juba see oli hea tulemus. Selles võistlusklassis oli ta ainukese eurooplasena kaheksa parema hulgas,» hindas treener hoolealuse head etteastet ning lisas, et sarnaselt tippujujatega on ka puudega sportlaste tiitlivõistlustel kõige tugevamad Austraalia ja USA ujujad.
Üle 20 kilomeetri nädalas
Treeneri hinnangul ei erine palju ka ettevalmistus võistlusteks. «Meie treeningud on kilometraažilt väiksemad kui tavaujujatel. Keskeltläbi kuni neli kilomeetrit päevas.
Treeningud toimuvad kuus korda nädalas,» tutvustas Pollisinski treeningrežiimi. «Ilma töö ja pideva treeninguta ei tule ühtegi tulemust. Tihtipeale arvatakse, et mis see ikka siis ära on, aga tööd tuleb teha ikkagi samamoodi kui tervete inimeste spordis.»
Ploomipuu suudab konkurentsi pakkuda aga ka n-ö tavaliste ujujate hulgas.
Pronksimehe hooaja tippmargid pole edetabelis sugugi viimaste hulgas. Nii näiteks saavutas Ploomipuu Eesti meistrivõistluste 50 meetri seliliujumises kolmanda koha ning tulemus hõivas hooaja edetabelis viienda positsiooni. Treeneri arvates ei tasu kiirustada siinkohal Eesti ujumise hukkamõistuga, vaid pigem tuleks rohkem väärtustada Eesti invasportlaste tegemisi.
«Ei saa öelda, et Eesti ujumine oleks nõrk. Tulemus näitab tegelikult seda, et me ei tohi alahinnata puuetega inimeste sporti ja nende saavutusi,» sõnas Pollisinski.
Ka hoolealune oli treeneriga päri ning lisas, et teeb tihtilugu trenni just Eesti ujumistippudega.
Nii nagu igal pool tippspordis, on üheks suureks takistuseks materiaalsed võimalused, mis tithtilugu noore sportlase arengule piiri seavad. Sponsorite leidmine on seda raskem, et invasport pälvib Eestis väga vähe tähelepanu ning huvi toetamise vastu on nigel. Ploomipuu ning tema treener tunnistasid justkui ühest suust, et ilma vanemate toetuseta poleks noormees unistust olümpiamedalist jahtida saanud.
«Väga palju sõltub perekonna materiaalsest olukorrast. Kardo saab treeningutele pühenduda ja ei pea pidevalt tööl käima,» tunnistas Pollisinski ning lisas, et Eesti Invaspordi Liidul ja paraolümpiakomiteel pole võimalik sportlast piisavalt toetada.
Eesti invasportlaste võimalused suurte ujumisriikidega võrdlemist ei kannata.
«Sakslastel on igakuine stipendium. Samamoodi on USA, Kanada ja Austraalia sportlastega. Neil on päris head võimalused,» tõi Ploomipuu näiteid. Eestlaste kesise toetuse tagamaid ta näha ei osanud, kuid avaldas lootust, et nüüd, kus olümpiamedal käes, leiab temagi mõne toetaja.
Rasked vigastused
Materiaalsetest küsimustest raskemaks peab noormees tippspordi juures vigastusi ning need kimbutavad ekstreemsusi armastavat noormeest lubamatult tihti. Eelmise aasta novembris viis noormehe spordist kaheks kuuks kõrvale libedal teel kukkumisega kaasnenud roidemurd. Harvad pole ka küünarnuki- ja õlahädad.
Lisaks tegi ujuja 2006. aastal läbi ränga mootorrattaavarii, millest paranemine võttis aega neli kuud.
«Kolmest kohast oli killuline murd,» rääkis Ploomipuu kahe aasta tagusest läbielamisest. «Enam ma mootorrattaga eriti ei sõida, kuid suvel vaiksemates kohtades istun vahel ikka sadulasse.»