Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kõvalt kohalt töötuks. Ei midagi katastroofilist

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Endise riigikogulase Kaia Iva päevad on möödunud nüüd Türil kümnete laste keskel. | FOTO: Margus Ansu

Kaia Iva oli tasapisi kerkinud Eestis poliitikas naiste hulgas raudvaraks. Kui ühel päeval muutus kõik. Aga ta on elus karastunud. Igaüks ei julgeks ju lapsendada.

Milline paradoks: tulemus ei olnud eales tulnud parem – ja samal ajal tuli see viimase kümne aasta kõige halvem. Ta jäi teiseks. Aga teine koht tähendas kaotust. Töökoha kaotust.

Kaia Iva, kolme lapse ema – ja neist kolmanda, tüdruku, oli ta neli aastat tagasi lapsendanud –, leidis end möödunud kevadel ootamatult töötute ridadest. Mis siis, et ta tegi riigikogu valimistel isikliku rekordi, kogudes 1684 häält ehk üle 600 rohkem kui eelmistel ning ligi poole rohkem kui üle-eelmistel valimistel. Aga see ei aidanud. Valimistel kehtib oma matemaatika. Olgugi et Iva osales seejärel koalitsiooni läbirääkimistel, tuli tal tõdeda, et Türi lähedalt Kirna külast, kuhu abikaasa Ilmar möödunud sajandi lõpuks kümne aasta vältel oma kätega perele eramu ehitas, pole tal edaspidi Tallinna enam eriti asja.

Jah, too tulemus oli ootamatu, tunnistab Iva (51). Jah, see oli ka pettumus, ei salga ta. Ent lisab, et siiski mitte katastroof. Selle kinnitus: kaotusjärgsel ööl magas ta rahulikult. Mis siis, et tagavaravarianti, mille tähtsust on rõhutanud Eesti veteranpoliitik Siim Kallas – «Kui tahad poliitikaga tegeleda, peab sul alati olema teine kaart taskus» –, Ival ei olnud. Ta ei tahtnudki, et olnuks. Sest varuvariant, väidab ta, seganuks täie jõuga valimisvõitlust pidada.

Ent ta oli kaugel sellest, et heita meelt või minna parteiust kraapima, et äkki leiavad võitluskaaslased talle kuskil poolsooja, vähegi tulusa ametikoha. «Mul on oskused olemas ja tervis korras,» meenutab Iva mullust kevadet. «Mõtlesin, et vaatan, mida võiksin ja tahaksin edasi teha.» Pärast omaaegse Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist oli ta töötanud matemaatika ja füüsika õpetajana, kindlustusfirma esinduse, kirjastuse reklaamiosakonna ja klaasifirma müügiosakonna juhatajana ning juhtinud kolm aastat Türi linna, kust saigi sisse hoo, mis viis ta kahtedel valimistel Järvamaalt Toompeale.

Kolmandal korral sama hüpe Kirnast pealinna enam ei õnnestunud. Populaarsust kaotanud IRL sai Järva- ja Viljandimaalt vaid ühe mandaadi ning see läks esinumber Helir-Valdor Seederile.

«Siis tuli tore aeg!» teatab Iva.

Ta võttis ette kõik selle, milleks kaheksa riigikogu-aasta vältel just eriti palju aega polnud jätkunud. Tegi suurpuhastuse keldris ja pööningul, lõi korra majja nii kasvuhoones kui ka raamaturiiuleil, toimetas hoolega aiamaal ja lõikas ilupõõsad ilusaks. «Tegin mõnuga,» kinnitab Iva.

Ja võttis pere noorima lapsega, praegu kaheksase Angelaga tegutsemise rohkem enda kanda. Seni oli viinud teda lasteaeda ja kooli peamiselt abikaasa.

Uue pereliikme tulek

Angela hakkas Ivade perre tasapisi tulema viis aastat tagasi. Kaia ja Ilmar, innukad teatriskäijad – nende tippmark, kui nii sobib öelda, on 54 teatrikülastust aastas –, sõitsid Tartust etenduselt koju. Tol teekonnal tuligi neil esimest korda jutuks, et võiks perre võtta veel ühe lapse. Poisid olid ju suureks saamas. Kennet, kes praegu on 23, õpib Tallinna Tehnikaülikoolis ehitust (äsja naasis ta Lissabonist, kus veetis pool aastat vahetustudengina), temast kolm aastat noorem Veli on parajasti ajateenija Jõhvis.

Tuli välja, et mõlemad, nii Kaia kui Ilmar, olid kolmandast lapsest mõelnud teineteisest täiesti sõltumatult. Edasi arenesid sündmused kiirelt.

Kaia Iva, nagu poliitikule kohane, hakkas kohe seadusi uurima. Enne küsisid nad mõistagi poegadelt, mida nemad uuest pereliikmest arvavad. Mõelge hoolega, mäletab ema nende reaktsiooni, millele poisid lisasid: jah, miks mitte.

Seejärel helistas Kaia Iva lastekodudesse.

Tegelikult polnud Ivade esialgne plaan kedagi tingimata lapsendada. Nad olid valmis hakkama kas hooldus- või tugipereks. Nelja-aastane Angela, kelle nad peagi leidsid, käiski esialgu nende poole vaid nädalavahetusteks. «See oli kurnav, kui ta pühapäeval lastekodusse tagasi viisime,» meenutab Kaia Iva. «Ta vajus sinna nagu hunnik õnnetust.»

Mõne aja pärast tegid Ivad avalduse, et saada hoolduspereks. Seejärel tuli läbida koolitused. «Sisuliselt tähendab see, et laps tuleb sinu perre,» selgitab Kaia Iva. Nii läkski: kolm kuud pärast teema tõstatumist autosõidul sai väiksest Angelast nende pere liige. Seda sõna otseses mõttes – juba paari nädala pärast hakkas tüdruk tädi Kaiat ja onu Ilmarit kutsuma emmeks ja issiks.

Poole aasta pärast sai Angela lapsendatud.

«Lapsevanem olla on äge – see teeb õnnelikuks,» ütleb Kaia Iva. «Egoistlikult öeldes tegime end kolmanda lapsega veelgi õnnelikumaks.»

Mullu kevadest, riigikogust priina, oli tal seda õnne võimalik rohkem nautida. Ent olgem ausad, ka uue lapse hingemuredega tegelda.

Raskesti kättesaadav?

Samal ajal tuli Kaia Ival hoida silmad-kõrvad lahti, mida elus edasi teha. Sa võid ju küpsetada kodus leiba ning katsetada uusi koogiretsepte, aga elatist tuleb samuti teenida. Omal ajal Nõo keskkoolis õppides oli ta Tõravere observatooriumi arvutuskeskuses saanud sina peale programmeerimisega ning kavatses nüüd oma IT-võimekust ajale järele aidata. Kuid suvel neid koolitusi ei tehtud. Sügise saabudes hakkas aga Türi vallavanem talle peale käima, et oled ju vaba, hakka juhtima Türi nelja lasteaeda. Senine juht läks lapsehoolduspuhkusele. Kuid Iva ei võtnud vedu. Tema mõtted liikusid endiselt IT suunal.

Kui vallavanem teema kolmandat korda päevakorda tõstis, tundis Iva, et tal ei passi enam tagasi ajada. «Mõtlesin, et ei sobi raskesti kättesaadavat mängida,» tunnistab ta. «Pidin jah ütlema.» Lisades: «Mitte kirtsus ninaga. Ikka hea meelega, rõõmsalt.» Neli kuud tagasi sai temast 310 kasvandiku ja 87 alluvaga Türi lasteaia direktori kohusetäitja.

«Hästi äge on!» kuulutab Iva. Sest tulemus on, erinevalt riigikogu tööst, silmaga kiirelt näha ja käega katsuda. Ta on soetanud lasteaeda välisministeeriumis väljavahetatud arvutid ja kasutult seisnud kontorimööbli, Swedbankist sadakond tooli, kaubelnud Edelaraudteelt asjade hoidmiseks lao. «Kõik tulevad appi,» tõdeb ta, «kui mõistlikke asju küsid.» Aga eks selline asjaajamine röövi aega ka. Nädala sees juhtub sageli, et pärast ametlikku tööpäeva, kui kodus perega tegeldud, tuleb õhtul arvutada-juurelda-analüüsida kella ühe-kaheni öösel.

«Jah, palju lihtsam oleks mitte midagi teha,» sõnab Iva.

Poolikult tegemine pole tema käekiri.

Ometi on Iva nüüdne amet ajutine – kuni senine direktor tuleva aasta sügisel tööle naaseb.

«Oh, eks siis vaatan, mis edasi saab,» lausub ta. «Selle pärast ma küll ei muretse. Ma võin ka matemaatikaõpetaja olla.» Pedagoogiks ta nooruses saada tahtiski, kui andis klassikaaslastele matemaatika järeleaitamistunde, et nood eksami ära teha suudaks. Suutsidki. Sealt, nendib Iva, saigi ta oma esimese eduelamuse.

Samas ei välista Iva – fifty-sixty, pakub ta tõenäosuseks –, et kandideerib kolme aasta pärast uuesti riigikogusse. Kindlalt ta seda ei luba, sest ta ei sea kunagi pikki plaane. Elu on ju korduvalt näidanud, et suudab neisse suuri korrektiive teha. Näiteks: kas ta oleks veel kümme aastat tagasi osanud mõelda, et saab perre kolmandagi lapse?

Angela, teise klassi tüdruk, kes armastab vendade eeskujul ujuda ja laulda, tuleb nüüd suureks kasvatada. Ja selge see, et sel kasvatusteel tuleb valmis olla keerulisteks olukordadeks. Nagu näiteks siis, kui tüdruk leidis pärast esimest aastat Ivade peres emme arvutist oma bioloogilise ema pildid ning küsis, kas saab tema juurde tagasi minna. Mida vastata?

«Ma ütlesin, et meil on nüüd oma pere ja me ei tea, kus ta on,» vastas Iva, «ja millegipärast ei ole ta saanud sind kasvatada.»

Kaks päeva oli bioloogiline ema jututeemaks. Pärast seda ei ole ta enam kordagi päevakorda tulnud. Aga Kaia Iva annab endale aru, et küll kunagi kerkib too teema taas. «Eks siis lahendame selle olukorra, kui see tuleb,» lausub ta.

Nagu ta lahendas olukorra, kui ühtäkki riigikogust töötuks jäi.

Tagasi üles